Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maailmavisioon
Paul Simoni 1986. aasta "Graceland" oli nõnda vaimustav plaat, et kellegi Garfunkeliga vallutatud 60ndad ei tule kohe meeldegi. Muusikapiraatlus oli heal järjel ja mu tutvusringkonnas oli igaühel kassett, mille ühel pool oli Urmase Ameerika tädi poolt saadetud vinüülilt tehtud salvestis.
Selle teisele poolele mahuks ja, mis põhiline, sobiks "Surprise" ideaalselt.
World music? Jah, kuid mitte kindla etnilise grupi oma. Brian Eno heli jälg domineerib pea kogu plaadil, aga PSi sõnul sai projekt alguse trummar Steve Gaddi rütmipõhjadest, millele laulud peale ehitati. Alles siis tegutses Eno fantaasiat tagasi hoidmata. "Outrageous" kui autori parim laul 20 aasta jooksul tuleks nagu "Talking Headsi" kataloogist.
Isegi ainult akustilisel kujul oleks kõik OK, sest Simon on ikkagi mees, kes kirjutas "The Sound Of Silence'i". Peaaegu 65sena end mitte korrata on omaette saavutus.
Fännidele hädavajalik CD ja teistele hea start PSi vähemtuntud aastakäikudega tutvuse alustamiseks.