Maiparaad Kiievis

Artikkel

- Uudised
- 18. mai 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maiparaad Kiievis
Esimene asi, mis peatänavale Kreštšatikule jõudes silma torkab, on punalippude meri. Toimub miiting. Enamuses otsekui 50 aasta tagusest ajast pärit kodanikud on kogunenud Ukraina pealinna keskväljakule. Plakatitelt vaatavad vastu üleskutsed valitsuse naridele saatmiseks ning isakeste Lenini-Stalini portreed. On kaunis päikeseline kevadpäev.
Oraatori tulihingelist kihutuskõnet kuulavad vähesed. Pensioniealised ja end ordenite-medalitega ehtinud papid on kogunenud puntidesse ja arutlevad millegi üle omaette.
Tavalised kiievlased naudivad pühadetunnet ja jalutavad õllepudelite ning jäätistega mööda, pööramata toimuvale vähematki tähelepanu.
Juba teist aastat toimub 1. mail Kiievis mitu sõltumatut demonstratsiooni. Mullu oleksid oranžid ja sinised peaaegu kaklema läinud, seekord on kõik rangelt omaette. Pärast kommunistide miitingu kõnede lõppu rivistuvad punavanakesed organiseeritult ja marsivad uhkelt nõukogude marsihelide saatel läbi linna, et Lenini kuju juures veel kord agitatsioonikõnesid kuulata ja kadunud õndsat minevikku meenutada.
Vaevalt on Kreštšatik punalippudest tühjenenud, kui hakkab kostma agressiivseid hüüdlauseid ja marsitaktis korratavaid loosungeid. Tänava teisest otsast läheneb Ukraina marurahvuslaste paraad. Palju on laigulises sõjaväevormis ja kiilaks aetud peaga noorukeid. Sümboolika meenutab natside oma, paljud marssijad on oma näo peitnud kaitsva rätiku taha.
See rongkäik on siiski hulga lühem kui kommunistide oma. Kiievlased ei pööra ka neile mingit tähelepanu, vaid uudisteagentuuride fotograafid pildistavad usinalt.
Pärast rahvuslaste möödumist panevad tänavale telgid ja lava üles Ukraina sotsialistliku partei tegelased, jagatakse lendlehekesi ja õhupalle.
Kiiev on Ukrainas omalaadne sõlmpunkt, kus põrkuvad sisuliselt kahte leeri jagunenud riigi elanike arusaamad.
Katoliiklik Lääne-Ukraina väärtustab ukraina keelt ja kultuuri, Donbassi piirkond seevastu ei taha käimasolevast oranžist revolutsioonist midagi teada.
Siiski on just Ukraina võtnud võrreldes teiste slaavi regiooni riikidega kõige kindlama suuna läände.
Poliitilise lehmakauplemise mängureeglid ja koalitsioonimoodustamise imed aga ajavad kindla korraga harjunud lihtsalte inimeste pea sassi.
"Hääletasin ühe poolt, nüüd on hoopis teine pukis," ei saa turumüüja aru. "Kas tõesti selleks külmetasimegi mitu ööd tänaval ja võitlesime Ukraina eest, et nüüd juhiks see, kelle poolt me ei hääletanud?" küsib ta.
Kui aga poliitika kõrvale jätta, näivad Kiievi ilusa arhitektuuriga puhastel tänavatel nädalalõppu veetvad tavalised inimesed eluga siiski rahul olevat.
Autor: Erki Meister
Hetkel kuum