Mees, kes on harjunud võitma

Sandor Liivet tundvate inimeste sõnul ei ole olemas härra Liivet, on lihtsalt Sandor. "No mõnikord mulle ka keegi helistab ja ütleb: härra Liive," kirjeldab Sandor silmi pööritades seda imelikku tunnet, mis teda siis valdab.

Sellest hoolimata on ta oma isiklikku poolt avades ettevaatlik. "Eraelu on selline asi, et annad oma privaatsusest tüki ära - tagasi sa seda enam ei saa," ütleb ta Eesti Energia peamaja sööklas hartšood ja tomatimahla tellides.

Sandor on lapsest saati suusatrennis käinud. "Nõmme mändide all, tavaline taks oli Harku mõisani ja tagasi, nii kümme-kaksteist kilomeetrit," meenutab Sandor, kes koolipoisina võitis pikamaajooksus Eesti meistritiitleid lugematul hulgal.

"Kui teine koht oli veel enam-vähem, siis kolmas koht oli juba selge kaotus," räägib esikohtadega harjunud Sandor. "Jõudsin jooksmiseni suusatamise kaudu, olin koolipoisina lõpuks päris profisportlane juba, sain iga kuu 50 rubla väärtuses toidutalonge, üliõpilase stipendium oli tollal näiteks 40 rubla."

Worldloppeti suusamaratonideni jõudis Sandor kummalise kihlveoga. "Kõik need Vasaloppetid (90 km) ja Marcialongad (70 km) tulid kihlveost - vedasime kolleegiga kihla, et mina võtan kümme kilo alla, tema kümme kilo juurde … Jah, juurde jah, no tal on seda tõesti vaja ju!" selgitab Sandor ning ütleb kolleegi nime ka, kuid palub selle kirjutamata jätta. "Noh, võitsin."

Suusamaratonideks valmistudes sõitis Sandor üle-eelmisel suvel rattaga 2000 kilomeetrit maha, ratas on ju suusatamiseks hea trenn. "Ei, jooksumaratonil ma ei käi, mul on üks põlv haige, käisin aastaid tagasi meniskioperatsioonil ja jooksule erilist rõhku enam ei pane," ütleb Sandor.

"Olin parasjagu Tallinna Sadamas finantsjuht, kui mulle helistas Gunnar Okk ja teatas, et tema kandideerib Eesti Energia juhiks ja et tema tahab mind oma meeskonnas finantsjuhina näha. Üks pankur oli mind soovitanud, ma ei tea, kas ma võin seda öelda, aga see oli Erkki Raasuke," selgitab Sandor energeetikasse sisenemist. "Noh, võitsimegi."

"Esimene mõte oli, et lahe, huvitav, tõsine väljakutse, aga kui ma esimene kord Energia peamajja Estonia puiesteel läksin, oli ikka (otsib sõnu) päris …, noh, sadam oli tol ajal juba korraliku peamajaga ja selline läänelik ettevõte, aga see Estonia puiestee maja ... Selline tunne, nagu oleksin uksest sisse astudes ajas 30 aastat tagasi astunud," võdistab Sandor õlgu.

"Ja mentaliteet - ükskord olin kell pool viis kogemata trepil, töötajad pidid mu piltlikult öeldes surnuks tallama," muigab Sandor. "Tööpäev kestis ju poole viieni!"

"Esimene asi Eesti Energias oli investeeringute suurendamine, vaja oli 60 miljonit DEMi (480 miljonit krooni - toim.) laenata, aga just oli Vene kriis ja börsikrahh ning Lääne pangad tõmbusid eemale. Kui ma lõpuks ühest suurest pangast 50 miljonit välja rääkisin, oli ikka olümpiavõitja tunne küll!" meenutab Sandor algusaegu.

"Ja post-enn-err-gee aeg, isegi peaminister rääkis, et ilma NRGta Eesti Energia vajalikke investeeringuid tehtud ei saa. Olin just jõulude ajal Soomes suusatamas ja kui tagasi tulin, siis Gunnar ütles, et NRG läks ära ja et raha on vaja. Egas midagi, pakkisin särgid ja lennukisse. Mul kulus vaid pool aastat, kuid saime 350 miljonit eurot," kirjeldab Sandor järjekordset võitu.

"No eks ma sain enne (Gunnar Okki ajal) ka teha, aga juhi tegevus, juhi tempo määrab ju palju, on palju asju, mida peab ja mida saab ainult juhatuse esimees teha. Kindlasti on see täiesti uus olukord, täiesti uus, hoopis teine hingamine, no ma ise ei saa ju oma tegevust hinnata, küsi kelleltki teiselt, aga uued strateegiad, uued eesmärgid on ettevõttel nüüd küll, aeg on edasi läinud," räägib Sandor kirglikult.

"Uus missioon on: kogu meie energia inimese heaks! Ja visioon on: Müüme energiat kahele miljonile kliendile Läänemere piirkonnas!" Sandor tõuseb püsti ja hakkab sõna haaval seletama: "Müüme, see tähendab, et oleme müügiorganisatsioon, energiat - see, mida müüme, ei ole ainult elekter, see on ka soojus, põlevkiviõli. Kahele miljonile - praegu on meil ainult pool miljonit klienti."

Järsku on Sandor seinal rippuva Euroopa kaardi juures ning peab elavalt žestikuleerides loengut. "Eesti-Soome juhe saab kohe valmis, sealtkaudu on siis Rootsi ka kohe olemas, Leedu-Poola ühendus tuleks teha ja ühest Balti riigist tuleks kaabel otse Rootsi kah viia!"

"See on pikk lugu," räägib Sandor elavnedes. "Oli teisipäeva õhtu, 1997. aasta lõpp, surfan internetis ning satun Lääne maavalitsuse lehele: kolmapäeval kell 12 on enampakkumisel maatükk Vormsil. Ma kohe tundsin, et pean selle saama." Siinkohal on paslik lugu veidi lühendada, aga selle oksjoni ta muidugi võitis.

"Seejärel tuli mõte, et Vormsil olles peab ju mootorratas olema, just külgkorviga - no kuidas sa külapoodi autoga ikka lähed, eks ole. Gunnari autojuht aga teadis just sobilikku mootorratast Sillamäel müügis olevat, tõi ära ja näitas mulle käigud kätte. Siis läksin mootorrattajuhi kursustele.

Jehel (sõber, kinnisvaraärimees Ville Jehe - toim.) oli aga KTM enduro, noh, ostsin siis endale ka sellise, Adventure, sama jah, millega Pariisi-Dakari safaril sõidetakse. Forsseerimata küll, aga sama mudel. Ja siis käisin Haapsalus veel ekstreemsõidu koolitusel ning tutvusin toredate tartlastega, kellega Peipsi ääres sõitmas käisime. Mootorrattaga satud sellistesse kohtadesse, kuhu sa autoga elu sees ei satu, käisime Peipsi ääres sihukeses kohas, et … no tõepoolest, selline reaalsus, et …" Sandor räägib loo värskest kasemahlast, toredast maamehest, vinnutatud kalast ja muustki.

"Milline isa ma olen? Noh, päevad on pikad, eile (teisipäeval - toim.) jõudsin küll hilja õhtul koju, aga jõudsin veel tütrega mängida, aga täna hommikul oli ta vara üleval ja naeratas … see on super! See on kirjeldamatu, mis tunne see on!" räägib mees, kes elukaaslasega juba TTÜ päevilt koos.

"Tema lõpetas toiduaine-keemia ära kah, ta on põllumajandusministeeriumis osakonna juhataja, no praegu on ta muidugi lapsepuhkusel." Sandor ise vahetas pärast teist kursust eriala ning lõpetas hoopis ökonomistina TTÜ majandusteaduskonna.

"Nojah, ja täna õhtul lähen fotokoolitusele, eelmisel aastal käisin algajate koolitusel ära ja foto-workshop'il ka, nüüd lähen edasijõudnute koolitusele, Jarek Jõepera ja Toomas Tuule juurde Türi tänava stuudiosse," tutvustab mees oma uut hobi. "Eelmisel aastal jäin koolitusel Äripäeva Foto erilehes ilmunud pildile ka, aga tundmatuna. No mida ma ikka pildistan, praegu on põhiline modell mu tütar muidugi."

Talle kuuluvast Tallinna Mustamäe suusahüppetorni juures asuvast maatükist Sandor eriti rääkida ei taha.

"Mõned asjad, mis me teismelistena kogeme, jäävad ju väga kõvasti hinge. Me oleme ju ühevanused, eks, ja nii kui Depeche Mode tuleb kas või kolmandat korda Eestisse, ikka läheme kontserdile, eks ju? Aga seal suusabaasis ma käisin ju terve nooruse trennis, kahju oli vaadata, kuidas lagunes ja ostsime selle avalikul enampakkumisel ära," seletab Sandor. "Pärast pikki-pikki vaidluseid saame lõpuks sinna oma kodu rajama hakata, jah, seal on 6,6miljoniline hüpoteek Hansapanga kasuks, aga sellest tuleb ju KODU!" muutub mees taas emotsionaalseks.

"Aga oma Vormsi suvilasse ma võib-olla ei panegi elektrit sisse! Jah, seal on Fortum ja uurisin, et kui teen suvila, mis see liitumine maksaks - 250 000 krooni!"

Kui mul oli ainult kolm nooremat venda, siis kippusid nad omavahel kemplema, võistlema, kaklemagi ...

Sandorist aga sai kohe sündides pere päikesekiir: minul on ta meeles ainult lõbusa, naerva, alati heas tujus lapsena. Ka siis, kui tal tuli ühe silma arendamiseks mõned kuud käia, teise peal must side, et paistnud ta mereröövliks narrimise pärast solvuvat. Täiesti siiralt - temaga nagu poleks iial probleeme olnudki.

Ülearu kaua ei saanud Sandor pere pesamuna rolli nautida, sest sündis veel noorem õde. Kui isa suri, oli Sandor 14aastane ja karastus siis kindlasti veel kiiremini. Olles küll ennegi väga asjalik, hakkaja ja tubli, oma vanusest vaimses mõttes justnagu natuke ees. Praktilistes asjades ka - ta pesi ja triikis oma riided juba algkoolis käies ise ning sai hakkama ka nööpide etteajamisega. See, et tal koolis hästi läks, oli puhtalt ta enese teene. Mingit koolitükkide kontrolli vmt ei olnud tema puhul küll vaja.

Kui Sandor 12aastasena aktiivselt sporti hakkas tegema, elasin juba ammu oma perega omaette. Aga kuuldused tema õhtustest iseseisvatest pikamaajooksudest ja oma vanusegrupis Eesti esimeste hulka jõudmine panid mind teda juba tollal tõsiselt imetlema. Endamisi nentima, mida kõike tänu tugevale tahtele ja visadusele võib saavutada! Hiljem on sama tunne minus Sandorile mõeldes aina kasvanud.

Võib öelda, et me oleme sõbrad, ma ei ole küll tal ilmselt mitte kõige parem sõber ehk, aga sõbrad oleme küll.

Meid seob sarnane maailmavaade ja see, et me käime koos mootorratastega sõitmas.

Sandor on finantsmees, analüütilise mõtlemisega, planeerija, aga erinevalt teistest finantsinimestest saab tema inimestega ka väga hästi läbi, mitte ainult numbritega.

Ega palju neid raamatupidajast tippjuhiks kerkinud inimesi ei ole, nad (finantsinimesed) ei saa ju tavaliselt inimestega nii hästi läbi.

Väga hea müügimees Lääne investoritele-suurpankuritele, suutis ikka väga headel tingimustel suurlaenud välja rääkida. Kui Lääne investor juba Tallinna sattus siis … kõik söögikohad, sigariklubid, ööklubid on läbi käidud.

Tõsine gurmaan, Imre Kose juures meeldis söömas käia. Millalgi viis aastat tagasi ärkas temas aga huvi mootorrataste vastu, ühtedele suvepäevadele ilmus ta vana külgkorviga Mi seljas.

Positiivne, energiline, teotahteline, riskijulge

Kui vaatan seda Pirital asuvat mälestusmärki "Julgetele ja teotahtelistele inimestele", siis tuleb silme ette just Sandor, samas on ta rõõmsameelne ja positiivseid emotsioone tekitav ning väga tark ja osav sidumaks organisatsiooni huvides enda teadmisi teiste teadmistega.