Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sigadused ja labasus teevad meie riigis meediastaariks

Jaak Allik 19. mai 2006, 00:00

Kõigile Eesti erakondadele ja ka meediatoimetustele võiks peo-eeskavaks soovitada vaadata Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengite vaimukat satiiri "Tuljak".

Kaunites rahvariietes punapõskselt naeratavad neiud-noormehed äsavad tuljakuviisi saatel üksteisele raskelt pealt- ja allavööd, nii et lõpuks tuleb nõrgemad jalgupidi lavalt ära lohistada. Klantsnaeratusliku rahvusluse alla käib jälk ärapanemine, kus pole kohta ei soolisel ega vanuselisel aupaklikkusel.

Et mõned tantsujuhid sellest end solvatuna tundsid ning teatrietendust mingi uue tantsutõlgenduse pähe ründama hakkasid, kuulub kultuurilooliste kurioosumite hulka. Mõttelt ja vormilt sarnaneb tudengite esitus Raul Meele "Eesti apokriivadega", kus sini-must-valgele kangale oli ridamisi roppusi kirjutatud. Ka see kunstitöö tõi samalaadse tüli majja, kuid vähemasti ei arvanud siis keegi, et Meel oleks riigile uut lippu välja pakkunud.

Niimoodi rahvusikoone kasutades ei ründa kunstnikud loomulikult mitte neid ikoone, vaid juhivad tähelepanu sellele silmakirjalikule kahekeelsusele ja -meelsusele, mis kaunisäralise fassaadivõõba all meie ühiskonnas üha enam maad võtab.

Mulle on hakanud tunduma, et poliitikale käegalöömine ning kõigi poliitikute põlastamine, mis meil ju valimistest valimisteni üha laieneb, on suures osas põhjustatud üha küünilisema kahekeelsuse ja topeltmoraali poolt, millega ühiskonna eliit hiilgab ja mis ajakirjanduses kriitikavaba võimenduse leiab.

Praegu piisab ju mingi ilmselge sigaduse ja labasuse või isegi kuritöö toimepanemisest ning inimesest saab meediastaar, kõigi talk-show'de külaline ja peagi ka saatejuht mõnes kommertskanalis.

Näiteid võib tuua ridamisi: alates sellest, kuidas sõprade peale kitunud ning presidendilossi katusel urineerida püüdnud noorukist tehti kodanikukangelasteo etalon ning presidendiinstitutsiooni väärikuse eest võitleja.

Lõpetades tuntud ärapanijast sisepoliitilise arvamusliidri kujundamisega; selle asemel, et andekas näitleja kiiresti arsti juurde aidata, sest muidu on närvikliinik või koguni kinnimaja peagi käes.

Ülikoolipäevil õpetas Ülo Vooglaid mulle ühe raudse reegli, millest üleastumisel kaob tõsiseltvõetavus. Ta ütles, et varblasel, kelle hobune on täis lasknud, ei maksaks enne siutsuda, kui ta end puhtaks saanud on.

Seda lihtsat reeglit, mida ka pinnu ja palgi kõnekäänd väljendab, unustavad järjepannu nii meie poliitikud, ajakirjanikud kui ka sotsiaalteadlased.

Juhtiva päevalehe asetoimetaja väljendas hiljuti nördimust keskkonnaministri kõnepruugi üle ühest presidendikandidaadist rääkides.

Ministri sõnavarast ei tasu ju eeskuju võtta, kuid hiljaaegu oli sama leht lasknud ülalmainitud närvilisel näitlejal veelgi hullemini öelda ametisoleva riigipea ning lapseootel haridusministri kohta, ja see toimetajat ei erutanud.

Keila-Joa probleemse suvilaostuga tähelepanu äratanud majandusministrit asusid ründama kaks ekspeaministrit, kelle mõlema kinnisvaratehingud hiljuti samuti vägagi probleemsed olid. Tulihingeline kommarite ahjuajaja suutis koostada ahjuaetavaist nii täpse nimekirja, et sinna ei mahtunud ühtegi ohvrit katlakütjale sümpaatsetest erakondadest.

Vabariigi President rõhutas uusaastakõnes pereväärtuste tähtsust, noomis oma intervjuus Ühispanga endise juhiga seotud tehinguosalisi ning vihjas ülalmainitud suvilaskandaalile.

See ei takistanud tal mõned kuud hiljem jagada just neis asjus eetiliselt küsitavalt käitunud inimestele kõrgeid riiklikke aumärke. Isegi sotsioloogid on hakanud "Aeg luubis" saatejuhi suunavate küsimuste all avaldama teaduse pähe oma lihtviisilisi poliitilisi eelistusi.

Mida suuresõnalisemalt kõneldakse rahva ühishuvist, seda enam paistab jutu alt välja selge era(kondlik)huvi. Nii olemegi jõudnud selleni, et vist pole enam ühtegi poliitikut, ajakirjanikku või sotsiaalteadlast, kelle sõnu võiks rahvas tõsiselt võtta, sest ärapanemise topeltmäng kumab kõigi mõtteavalduste alt. Kurvastavalt kukub samasse auku ka praegu presidendiotsimise nime all toimuv tegevus.

Erakonnad, kelle käes on jäme ots parlamendis, kõnelevad Riigikogu pühast kohusest just seal president valida; aga need, kel rohkem kontrolli valijameeste üle, räägivad just sellest kogust kui demokraatia etalonist. Kas tõesti arvatakse rahvast mitte mõistvat, et kohalike valimiste teistsuguse tulemuse puhul oleks erakondade jutt vastupidine?

Isegi arukas soov leida riigipeale vääriline järglane, paistab taanduvat Rüütlile ärapanemisele, mis tema toetajais loomulikult vastureaktsiooni esile kutsub ning ühiskonda veelgi enam lõhestab.

Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visake talle esimene kivi" (Joh. 8:7). Piiblisõna järgi käies peaksid kõik Eestimaa kivid küll juba sammaldunud olema, meil aga käib rahva naeruks hoopis vilgas kivisõda.

Oleme jõudnud olukorrani, kus poliitikute tekitatud õhuvirvendused ajavad normaalse eetilise valulävega inimese vaid öökima.

Seda tunnistades peaksime me peeglisse vaatama ja ehk tükk aega lihtsalt vaikima. Ajakirjandus võiks aga pisutki mõelda, enne kui endale meeldivamate poliitikute moraalitust ebameeldivamate vastu võimendama hakkab ja järjekordsest pätist või tobukesest kangelast kujundama asub.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing