Auhinnatseremoonial osalejad: Laar sobiks juhtima iga riiki

Chicago Drake'i hotell, kus tseremoonia peetakse, on luksuslik paik, ööbimine maksab 500 siin dollarit ja kodulehe avamisel hakkab mängima Tšaikovski meloodia. Hotelli balliruumi koguneb 42 lauatäit inimesi austama Mart Laari ja Milton Friedmani.

Miltonit ja tema naist Rose'i, kes on samuti tuntud majandusteadlane ning kuulus ka žüriisse, siiski kohal ei ole. Milton ilmub kohalolijatele videotervituses, kus ta ütleb, et Laari kogemust peaksid paljud kordama.

Cato instituudi president ja asutaja Edward Crane räägib, et 1976. aastal Nobeli majanduspreemia võitnud Friedman ei toetanud algul üldse endanimelise auhinna rajamise ideed. Õnneks oli kohtumisel ka tema naine Rose. "See on hea mõte ja see saab teoks," teatas Rose ning sellega oli arutelu lõppenud.

Küsin enne õhtusööki kahelt žürii liikmelt, endiselt El Salvadori presidendilt Francisco Floreselt ja Londonis asuva majandusasjade instituudi juhilt John Blundellilt, miks auhinna sai just Mart Laar. Flores, sarmikas ja kuningliku olekuga ekspresident, võrdleb Eesti kogemust El Salvadori omaga.

El Salvadoris tehti tema ametisoleku ajal 1999-2004 täpselt sama, mis meil Laari juhtimisel pisut varem: riik avati välismaailmale, valitsuse suurust vähendati, firmad erastati, pandi alus tugevale valuutale. Laar ja Flores kohtuvad esimest korda minu nähes. Flores õnnitleb võitjat ja avaldab Laarile tunnustust. "Kui meie saime sellega hakkama, saab igaüks," ütleb Laar oma tavalise optimistliku lause.

John Blundell on britilikult otsekohene. Ta teatab, et Mart Laar oli küll parim kandidaat, aga et ei saa aru, miks Eesti Euroopa Liitu ronis.

Minu lauas istub kolm Torontost saabunud Eesti Üliõpilasseltsi liiget - ka Laar on sama seltsi vilistlane. "Kui me sellest auhinnast kuulsime, siis ei olnud mingit küsimust, kas sõidame kohale või mitte," teatavad nad kooris. Nad uurivad, kas Eestis tehakse veel ikka Mõmmi-beebi nalju. Meestel on Laarile kaasas kingitus, mille saatus on juba samal õhtul tähistamise käigus kahaneda - 1989. aastakäigu suitsusaunalõhnaline Šoti viski Lagavulin.

Enne auhinna, endise Rolling Stone'i ajakirja disaineri kujundatud tiivulise klaaskera kätteandmist näidatakse videot Friedmanist ja Eestist (viimasest ei puudu muidugi Nevski katedraal) ning videotervitusi Milton Friedmanilt ja endiselt USA riigisekretärilt Colin Powellilt. Kui endine El Salvadori president lavalt auhinda üle andmast tagasi saali astub, möödub ta juhuslikult minust. "Te olete kindlasti väga uhke," sosistab ta.

Oma kõnes kordab Laar mõtet, mida on öelnud ka varasemas intervjuus, et valitsuse asi on luua inimestele võimalused ennast teostada. Ta räägib, et auhind kuulub kogu rahvale.

Kõik, kellega räägin, kinnitavad, et Laar sobiks juhtima nii Eestit kui ka nende riiki. Cato instituudi globaalse majandusvabaduse projekti juht Ian Vasquez ütleb, et Laar oleks USA-le parem juht kui president George W Bush ning et Eesti on vabam riik kui USA.

Õhtu lõpeb Laari jaoks EÜSi vendade seltsis. Laar räägib nüüd juba vaid eestlaste seltskonnas, kuidas SL Õhtuleht talle helistas ja rääkis auhinnast ning sellega kaasas käivast poolest miljonist dollarist. Aga telefon oli ragisenud ja Laar arvanud algul, et summa on mõni null väiksem. Hea meel oli ikka olnud, sest 500 dollarit ka suur raha.

Eestlased viskavad nalja, et auhind kuulub tõepoolest kogu rahvale, sest enam kui 6 miljonist Eesti kroonist läheb ju tulumaks maha. Ja ainuüksi sellest tulumaksust tuleb iga Eesti kodaniku kohta rohkem kui üks kroon.

Järgmisel hommikul sõidan koos Laari ja bussitäie tseremoonial osalenutega Chicagot tutvustavale paadireisile. Põhiline jututeema on Ladina-Ameerika vabastamine. Wall Street Journali arvamustoimetaja Mary O'Grady räägib, kuidas Costa Rica tahab viia sisse proportsionaalset tulumaksu. Laar kõneleb pisut ka sellest, mis nõu ta on andnud Gruusia presidendile. Lõunasöögi ajal kuulen Cato inimeste lauas saladust. Instituudil tuli mõte võitja nimi klaasist auhinnale graveerida. Cato välissuhete juht sõitis auhinnaga töökotta, kaasas paber, kuhu oli trükitähtedes kirjutatud, mis auhinnaga tegu ja kellele see mõeldud. Valmis graveering nägi tõesti imeilus välja. Sellel oli ainult üks väike viga - auhinna laureaadi nime kohal ilutses "Matt Laar".

Kuna klaasi uuristatud peent joont parandada ei saanud, tuli vea varjamiseks graveeringu kohale kinnitada hoopis kuldkirjades plaat.

Kui praegu 93aastane Milton Friedman kuulis, kes võitis temanimelise auhinna, oli ta olnud meeldivalt vapustatud, räägib Cato instituudi president.

Mart Laarile Friedmani auhinna andmisest rääkides ei väsi inimesed rõhutamast, kui sümboolselt õigele inimesele see läks. Nimelt on välisajakirjanduses levinuimaid Laari tsitaate tema tunnistus, et ta oli esimest korda peaministri toolile istudes lugenud vaid ühte majandusteemalist raamatut, Milton Friedmani "Free to Choose" ("Vaba valima"), ega teadnud, et teised riigid polnudki neid suurepäraseid ideid rakendanud.

Žürii liige John Blundelli sõnul paneb see, et Laari poliitika aluseks oli Friedmani "Free to Choose", selles kontekstis i-le punkti. "See on õnneliku lõpuga lugu," märgib Blundell.

Ka silmaarst, Cato instituudi sponsor ja ühtlase tulumaksu fänn John Wahl räägib, kuidas tema jaoks on see seos eriti tähenduslik. Kui Wahl ise ülikooli lõpetas, siis kinkis ta oma professoritele tänutäheks samuti selle raamatu.

Laar viskas ka oma auhinnakõnes selle üle nalja, märkides, et mõned inimesed arvavad, et ta sai auhinna just sellepärast, et Friedmani suurteos oli olnud ainus majandusraamat tema lektüüris. "Aga," jätkas Laar, "pärast seda olen lugenud mitmeid majandusteemalisi teoseid ja nii head enam pole näinud."

Laar meenutab, et esimest korda kuulis ta Friedmani nime sügaval nõukogude ajal, kui majandusteadlast kujutati kõige mustemates värvides. Ja mõtles, et kui need on nii ohtlikud ideed, ju siis on tegemist tõesti hea mehega. "Muidugi räägiti mulle, et ma olen hulluks läinud, kui ma neid ideid ellu viima hakkasin," kirjeldab Laar auhinnakõnes esimesi reaktsioone oma poliitikale. "Aga ma olin 32 aastat vana ega võtnud eriti vanemate ja targemate arvamust kuulda."

Kuna kandidaatide esitamise õigus on kõigil, laekus Cato instituudile umbes 300 kandidaati üle maailma. Nimetatute hulgast, kelle seas oli nii kõrgeid tegevpoliitikuid kui ka maailmakuulsaid akadeemikuid, tegi Cato instituut eelvaliku. Sõelale jäänud kümne nime hulgast valis seitsmeliikmeline žürii võitja.

Žürii liikmed olid laiali üle maailma ega kohtunud otsuse tegemiseks omavahel. Ühe allika andmetel - kes ei soovinud oma nime öelda, sest tegemist on saladusega - oli Mart Laari peamiseks võistlejaks Venemaa presidendi endine majandusnõunik Andrei Illarionov.

Pool miljonit dollarit auhinnaraha tuli erasponsoritelt. Tegemist on maailma mastaabis suure auhinnarahaga. Näiteks Nobeli preemia laureaadid saavad tänapäeval 10 miljonit Rootsi krooni (17 miljonit Eesti krooni).