Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroga ei mängita - liitume parem aastal 2009
Eesti Pank ja valitsus peaksid seadma eesmärgiks võtta Eestis euro kasutusele alles aastal 2009, mitte aastal 2008, nagu äsja uueks sihiks seati.
Meile komistuskiviks osutunud inflatsioonikriteeriumi täitmise võimalus järgmisel kevadel toimuva mõõtmise ajaks on üsna piiripealne. "Ihan fifty-sixty", kui tsiteerida Soome kunagist suusahüppekuulsust Matti Nykäneni.
Nagu jäärapäiste leedukate näitel teame, piisab vähem kui protsendikümnendikulisest kriteeriumi ületamisest, et mittekvalifitseerituks osutuda. Praegu on maagiline inflatsioonipiir 2,6%. See võib olla ka väiksem nagu nt aastavahetusel, mil Soome, Rootsi ja Holland andsid meile ette 2,53%. Eestis olid tarbijahinnad aprillis 4,3% kõrgemad kui aasta tagasi.
Eesti Pank loodab, et Eesti inflatsioon langeb järgmisel aastal 3 protsendini ja aasta esimeses pooles, hindamise ajal, on see aasta madalaimal tasemel. Eeldused on, et alkoholi- ja tubaaktsiiside tõus lükatakse edasi (mida ka tehakse) ja naftahind ei tõuse (mida me loodame).
Aga on ka teisi inflatsiooni kiirendajaid. Hakkame otsast. Gaasi hind on Eestis umbes pool euroala keskmisest. Palju gaasi hind meil järgmisel aastal tõuseb, et tea. Gazpromi osalusega Eesti Gaas on küll rääkinud kuni 15%lisest hinnatõusust, kuid kes garanteerib, et Kreml ei taha kas või naljaviluks Eesti liitumist euroga untsu ajada, tõstes gaasihinda rohkemgi?
Tööjõuturul toimuv pole kellelegi saladus. Vähegi väliskonkurentsile avatud valdkondades, nagu ehitus, teenindus, tööstus, tõusevad palgad kõvasti enam kui kümnendiku aastas. Äripäev kirjutas möödunud nädalal, kuidas Eesti lennukimehhaanikud nõuavad palkade tõstmist 20 000 kroonilt 30 600 kroonini kuus, ähvardades vastasel korral välismaale tööle minna. Tegemist pole üksikjuhtumiga.
Samal ajal töökäte nappus üha süveneb, siia saabuvad poolakad kiiret lahendust ei too. Seetõttu ma ei usu palkade tõusukõvera langemist lähiaastatel. Pigem vastupidi. Aabitsatõde, et palkade tõus omakorda tähendab suuremat tarbimist, survet tootmiskulude kasvuks ja sealtkaudu siseriiklike hindade tõusuks.
Lisame siia veel pensionide ja erinevate toetuste kiire kasvu, mida võimaldab järgmisel aastal rekordtempos paisuv riigieelarve. Võrreldes tänavuse eelarvega plaanib riik kulutada järgmisel aastal 11 miljardit krooni enam.
Samuti jagab valitsus sel aastal lisaeelarvega elanikele täiendavalt 3 miljardit krooni, miljard iga võimuerakonna äranägemise järgi. Järgmine aasta ju valimiste aasta ja loota, et siis püksirihma pingutatakse, on asjatu. Ootan põnevusega kohalike omavalitsuste, eriti Tallinna järgmise aasta eelarvekava.
Teedeehitusse paisatakse järgmisel aastal rekordkogus raha. Rahvaliit teeb üha kõvemat häält, et lisaks rahastada Tallinna-Tartu maantee ehitust veel riikliku laenu abil.
Ehk siis kütus, palgad, valimised ja riigikulutused.
Lisaks laenuraha jätkuv vool majandusse. Eraisikute laenujääk oli aprillis 73% suurem kui aasta varem. Intressid võivad küll tänavu tõusta, kuid mitte niipalju, et üha suuremat palka saavaid inimesi märgatavalt ohjata.
Ja kõige olulisem - kiire majanduskasv, mis aeglast inflatsiooni ei salli. Eesti Pank usub, et majandus kasvab järgmisel aastal vähem kui tänavu. Rekordiliselt paisuvat riigieelarvet kaitsev rahandusminister viitab seevastu Euroopa Komisjoni optimistlikumale hinnangule. Arvan, et suurenevad riigikulutused koos sissetulekute kasvu ja ekspordimahu jätkumisega hoiavad majanduskasvu 10% juures ka järgmisel aastal.
Ka reitinguagentuur Fitch avaldas eelmisel nädalal kartust, et Eesti ei pruugi inflatsiooni tõttu euroga 2008. aastal liituda.
Mida me kaotaks, kui ütleksime nüüd välja, et tahame liituda aastal 2009? Nii nagu seda tahavad Poola, Tšehhi, Slovakkia. Peale mõrade löömise keskpankurite egodesse midagi.
Võita oleks palju. Euroga liitumise pearõhk nihkuks valimisteaastalt ära, vähem segavaid poliitilisi tõmbetuuli. Tõsi, selleks, et me mitte end üheks aastaks n-ö lõdvaks ei laseks, tuleks teha konkreetne kaheaastane plaan vajalike kriteeriumite täitmiseks kevadeks 2008.
Ära kaoks reaalne oht, et oleme sunnitud järgmisel kevadel teistkordselt tõdema, et ei suuda lubadust täita. Samuti ei peaks trikitama. Ei pea riiklikke investeeringuid ära jätma või maksumäärade kallale minema. Kõrgest maksukoormusest on halvem vaid maksude rabelev ja ajutine muutmine.
Juhul kui me isegi saavutaksime järgmisel kevadel maagilise inflatsioonipiiri, tunneksime lihtsalt ise kahetsust, et näh, oleks võinud ikkagi riskida. Vastupidisel juhul, kui lubame midagi teha ja ei täida seda, tunnevad kahetsust välisturud. Ja see on juba valus. Teistkordne valetamine võib tõsta intressimäärasid ja kahandada investeeringuid. Euroga ei mängita.