Tugev euro muutub järjest tähtsamaks

Kas me näeme märke sellest, et Euroopa pöörab ennast tugevama euro poole? Või kavatseb Euroopa Keskpank (EKP) lihtsalt rakendada oma vana poliitikat intressimäärasid mitte mingil juhul kommenteerida?

Praeguses ülemaailmses majanduskeskkonnas saab tugeva euro olulisus aina selgemaks. EKP presidendi Jean-Claude Trichet' vaikus maikuisel EKP pressikonverentsil euro kallinemisest võib olla selle uue reaalsuse vaikiv tunnistus.

Muutusele viitavad kaks faktorit. Esiteks, toornafta hind on tõusnud 75 dollarile barrel. Teiseks, Euroopa majanduslik taastumine on jõudmas punkti, kus eksport ei ole enam kasvu ainus allikas.

Olukorras, kus toornafta ning ka baasmetallide (nagu vask, alumiinium ja tsink) hinnad on tõusnud taevasse, on kallinev euro saanud Euroopa majandusliku taastumise kilbiks. Nende kaupadega kaubeldakse ju lõppude lõpuks USA dollarites. Kuna euro on dollari suhtes tõusnud, on toornafta ja baasmetallide hinnad tõusnud eurodes aeglasemalt kui dollarites. Ja sedamööda, kuidas kaupade hinnad dollarites tõusevad, kasvab ka Euroopa soov tugeva euro järele.

Kallinev euro on aidanud madalal hoida Euroopa pikaajalisi intressimäärasid, sest inflatsiooniootused eurotsoonis langesid. Aprillis käis inflatsiooniootuste suurenemine ja euro kallinemine käsikäes.

Ometi muretsevad poliitikud ja ka mõned keskpankurid jätkuvalt euro pärast, sest nad kardavad, et tugevam euro võib vähendada eksporti, nõrgendades nii üleüldist majandusseisu. See hirm peaks siiski vähenema sedamööda, kuidas majandus taastub mitte ainult ekspordi-, vaid ka sisemajanduse sektorites. On mitmeid tõendeid, et see on juhtumas. Uuringud näitavad, et kogu eurotsooni ettevõtete kindlustunne on kasvanud, andes tunnistust, et kodune investeeringute buum võib olla nurga taga. Ka EKP uued kasvuprognoosid näitavad sisemajanduse tugevnemist. Ühesõnaga - hirm, et tugevam euro võib anda hoobi ainsale kuldmune munevale kanale, taandub tõenäoliselt lähemate kuude jooksul.

Muidugi ei saa oodata, et kõik oleksid euro kallinemise üle ühtemoodi rõõmsad. Eurotsoon on suur ala, mis koosneb paljudest rahvustest, kellel on erinev kultuur, ajalugu, majandus ja poliitika.

Näiteks ajalooliselt tugeva marga ja konkurentsivõimeliste kuludega Saksamaale meeldib kallis euro rohkem kui tema partneritele Prantsusmaale ja Itaaliale, mille rahvusvaluuta oli ajalooliselt nõrk ja ekspordikulud suuremad. Ühisraha olemasolu ei taga veel seda, et kõik nõustuvad, milline peab olema selle väärtus. Kuid isegi traditsiooniliselt nõrga rahvusvaluutaga riikides näivat toimuvad muutused, mille tulemusel võivad poliitilised arusaamad ja avalik arvamus peagi muutuda soodsamaks tugevama euro suhtes.

Hiljutine Romano Prodi vasakpoolse koalitsiooni valimisvõit Itaalias on selle hea näide. Valimistel kaotanud Silvio Berlusconi toetas nõrka eurot, et kompenseerida Itaalia enda majanduslikku nõrkust ja reformide puudumist. Et veendunud eurooplane Prodi nõrka eurot soosiks, on vähetõenäoline.

Teine paljulubav muutus Itaalias on Mario Draghi nimetamine Itaalia keskpanga juhiks. Draghi pooldab majandusreforme ning tugeva euro rolli reformide kannustamisel.

Majandusreforme peab ju kuidagi rahastama ning kui see raha tuleb vähemalt osaliselt väljastpoolt ELi, peab euro olema tugev.

Copyright: Project Syndicate, 2006.

Autor: Melvyn Krauss