Kõik me toodame heaolu

Sõna võtma ajendab mind asjaolu, et meil võib isegi kõrge teaduskraadiga inimestelt kuulda arvamust, et siin ilmas loovad tegelikud väärtused insener-tehnilised töötajad, kõik ülejäänud on tarbijad, kes elavad rohkem või vähem esimeste kulul.

Tööjaotusel rajanevas ühiskonnas ei ole majandusliku heaolu aluseks üksnes tootmise, vaid ka vahetuse efektiivsus. Ning mida sügavamaks läheb tööjaotus, seda olulisemaks muutub selle parem korraldamine. Parem korraldamine tähendab kahte asja: 1) madalamaid vahetuskulusid, 2) suuremaid arengustiimuleid.

Kui tootmise efektiivsus sõltub oluliselt inseneridest, siis tööjaotuse korraldamisega on neil üldjuhul vähe pistmist. Siin tulevad mängu pigem põlatud pehmed erialad, nt ärijuhid, reklaamimehed, juristid. Kui mängu võtta ka avalikud hüved, lisanduvad siia poliitikud ja riigiametnikud. Kõik nad on tõelised tööjaotusspetsialistid. Eksisteerivad terved majandussektorid, mille otstarve on vahetuskulude sääst.

On siililegi selge, miks on vaja ühiskonnas raha ja rahandussüsteemi. Ikka selleks, et hoida kokku kulusid, võrreldes vahetusega kaup kauba vastu, ning viia paremini kokku säästjad ja investorid. On lihtne näidata ka kaubanduse kui vahetuskulude säästja rolli. Mõelge vaid sellele hullule olukorrale, kus kõik tarbijad peaksid kõigi vajalike tootjatega otse kontakteeruma. Tõsi, netoefekt pole igal pool suur, võib-olla ka mitte positiivne - osad vahetuskulud muudavad vormi. Turu kasutamise kulude asemele astuvad pankades ja kaubandusfirmades ettevõtte juhtimise kulud. Aga vabas majanduses loksub asi aja jooksul paika ning ühiskond liigub tootmis- ja vahetuskulude optimaalse suuruse ja struktuuri poole.

Majandusteadus ei ole nii tark kuigi ammu. Ronald Coa-se'i sellealased tööd said Nobeli preemia alles 1991 (kirjutatud juba 1930ndail). Teine nobelist Douglass North sai kuulsaks muuhulgas ka artikliga, milles ta koos John Wallisega püüdis hinnata vahetuskulude suurust ja dünaamikat USAs. Igas majandussektoris toodi välja ametid, mille funktsioon oli vähemalt osaliselt vahetuse (tööjaotuse) korraldamine. Neil kohtadel töötavate inimeste palk arvati täielikult või osaliselt vahetuskulude hulka. Täielikult läksid tööjaotuskuludesse raamatupidajate, juristide, personalijuhtide, ärijuhtide, müügimeeste, aga ka kirikutegelaste, politseinike, sõjaväelaste ning postitöötajate palgad. Seevastu suhteliselt väikese panuse andsid põllumajandus-, mäetööstus-, ehitus-, töötleva tööstuse ja transporditöötajad.

Tööjaotuskulude osatähtsus on pidevalt kasvanud ning juba 35 aastat tagasi jõudsid need üle poole SKPst. Aga kas Ameerika on selle ajaga jäänud vaesemaks? Vastupidi. Tööjaotuskulud on hind, mida on tulnud maksta süveneva tööjaotuse ja sellega kaasneva vahetusprotsesside intensiivistumise eest. Võib öelda, et tegemist on investeeringuga tööjaotusesse.

Seega on igati mõistetav huvi tegutseda tööjaotuse korraldamisega seotud perspektiivsetel tegevusaladel. Katsed neid alasid kuidagi alavääristada viivad meid tagasi primitiivsesse naturaalmajandusse ning iseloomustavad selliste seisukohtade esindajate poolikut haritust ühiskonna asjus.

Teemaga on seotud ka etteheited Eesti haridussüsteemile, mis valmistavat ette liiga palju sotsiaalteadlasi. Muidugi ei eita ma probleemide võimalikkust selles valdkonnas. Probleemiks võib olla pigem tööjaotusspetsialistide struktuur ja kvaliteet, mitte nende arv. Siin kasvab vajadus pidevalt koos maailmamajanduse globaliseerumisega ja Eesti osalemisega selles. Isegi kui nõustuda väitega, et "sotsiaalteadlasi" on palju, siis päris kindlasti on Eestis vähe sotsiaalteadust. Mille muuga seletada tõsiasja, et täitmata on jäänud paljud ilusad arengukavad, mis eeldavad inimeste tööjaotust ja koostööd?

Olgu või näiteks "Teadmispõhise Eesti" saatus. Teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringud on kaugel püstitatud eesmärkidest. Loodusteadlastele tundub see arusaamatu ja ebaloogiline - eesmärk on ju õige. Neile tundub, et piisab õige eesmärgi püstitamisest ja kõik tormavad seda täitma. No ei ole niimoodi. Asjaosaliste motiivide arvestamiseta ei juhtu midagi. Eesmärkide kõrval tuleb läbi töötada ka nende saavutamise poliitilised teed. Kuni T&A edendamine pole poliitiliselt kasulik, ei toimu mingeid olulisi nihkeid.

Või probleemi teine pool. Euroopas ja eriti Eestis kurdetakse, et teadus ei jõua rakendusteni. Ilus on öelda küll, et teadus on ühiskonna ja majanduse arengu mootor. Äririske ja -võimalusi tundva-kasutava ettevõtjata töötab see mootor paraku tühikäigul. Inseneride ja ärijuhtide vastandamine ei vii kuskile. Neil kõigil on oma väärikas koht tööjaotusel rajanevas inimlikus sipelgapesas.