Kompromiss on etem kui pidev vastasseis

Töötajate usaldusisiku seaduse väljatöötamine on tekitanud palju emotsioone, eriti ametiühingute keskliidu poolt. Viimane on püüdnud avalikkust segadusse viia väidetega "töötajate õigused vähenevad" ja "töötajate esindaja peaks valima ametiühing".

Need vildakad väited on sotsiaalministeerium korduvalt ümber lükanud. Rõhutan veel kord: ei saa panna võrdusmärki mõistete vahele "ametiühingu usaldusisik ehk ametiühingu esindaja" ja "töötajate usaldusisik ehk töötajate esindaja". Need ei ole sünonüümid.

Ettevõtte tasandil ei pea ametiühing olema tööandja partner töötajate teavitamisel ja nendega konsulteerimisel, st töötajate esindamisel. Euroopa töötajaid ei esinda tööandjapoolse informeerimise ja konsulteerimise käigus mitte ametiühing, vaid töötajate esindaja.

Seda kinnitab tervelt seitse töötajate informeerimist-konsulteerimist käsitlevat ELi direktiivi, millest viis on meie õigusse juba üle võetud. Ametiühingu pärusmaaks jääb mõistagi endistviisi sotsiaaldialoogi põhivorm kollektiivläbirääkimine, kus ta esindab kõiki töötajaid.

Töötajate esindamise kaksikkanali mudel on ELi piires võimsalt ülekaalus. Pealegi põhineb see lähenemisviis Eestile õiguslikult siduval, enam kui 30 aastat tagasi vastu võetud ILO konventsioonil nr 135 töötajate esindajate kohta.

Töötajate esindamine ainult ametiühingu kaudu on vaid kõrge ametiühinguliikmelisuse ja esinduslikkuse astmega riikide, nt Soome ja Rootsi võimalus. Kõigi töötajate valitud esindaja esindab töötajaid ettevõtte teavitamise ja konsulteerimise protsessis nt Iirimaal, Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Suurbritannias, Portugalis, Hispaanias.

Tööandjad on omakorda väljendanud rahulolematust sotsiaalministeeriumi pakutud kompromissi suhtes, mis annab ametiühingute valitud esindajale töötajate usaldusisikuga võrdselt aega ametiühingu liikmete esindamiseks.

Miks sotsiaalministeerium üldse esitas kompromissettepaneku? Esiteks on usaldusisiku seaduse eelnõu võimaldanud mõningaid mitmetimõistetavusi. Lähtudes töötajate kaitse tagamise kohutusest ja rahvusvahelistest tavadest, ei saa riik ametiühingu esindajate õigusi vähendada. Ministeeriumi ettepaneku järgi saaks nüüd ametiühingu usaldusisikule ettenähtud miinimumaeg tööülesannete täitmiseks kirja ametiühinguseadusesse. Kokkuleppel tööandjaga on võimalik seda aega pikendada.

Üldiselt ei reguleerita ametiühingu esindajale antavat vaba aega seaduste või määrustega, vaid see lepitakse kokku tööandja(te) ja ametiühingu(te) vahel. Maailma riikide ametiühingud on sellele alati kategooriliselt vastu olnud põhjendusega - me ei taha, et riik meie tegemistesse ja õigustesse oma regulatsioonidega sekkub ning tegutsemisruumi kitsendab, me suudame meelepärased tingimused saavutada kokkulepetega. Eesti ametiühingutel selline läbirääkimisjõud paraku nähtavasti puudub.

Demokraatlikus riigis on normaalne, et seadus valmib sotsiaalpartnereid kaasates ja nende arvamusi arvestades. Ei usu, et ühegi eelnõu puhul oleks konsulteerimisprotsess olnud sedavõrd pikaajaline. Ka on tavapärane, et ideaalse, mõlemat poolt rahuldava lahenduseni alati ei jõuta, vaid tuleb paratamatult leida kompromiss.

Pean kahjuks tõdema, et eelnõu ettevalmistamise käigus pole kaks sotsiaalpartnerit - tööandjad ja ametiühingud - suutnud saavutada omavahel mingeid kokkuleppeid põhiküsimustes. Samuti pole kumbki aktsepteerinud ühtki sotsiaalministeeriumi kompromissettepanekut.

Kutsun ametiühinguid ja tööandjate esindajaid üles leidma lahendusi, mis viivad edasi. Seda seadust on kahtlemata vaja. Mitte ainult 10% ametiühinguliikmete, vaid ka töötajate põhiosa, 90% mitteliikmete pärast, kelle huvid on sageli vaid formaalselt esindatud. Selles protsessis ei ole kaotajaid - töötajate paremast informeeritusest ja suuremast kaasatusest ettevõtte tegevusse võidavad alati ka tööandjad.