Riik soosib õppimisega venitamist

Õpin esimest aastat Tartu Ülikooli avatud ülikoolis ja eelmisel nädalal tekkis vajadus võtta õppepuhkust, kuna eksamid on tulemas ning vaja on õppida.

Küsisin ülikoolist vastava tõendi ning tegin õppepuhkuse saamiseks avalduse tööandjale. Minu üllatuseks teatas personalijuht, et seaduse järgi ei pea ma saama 10 päeva pikkust palgalist õppepuhkust, kuna olen täiskoormusega üliõpilane. Seaduse järgi õpin ma iga päev, kuigi tegelikult käin tööl. Õppetunnid toimuvad kuu lõpus nädalavahetusel.

Asjaolust häirituna helistasin ülikooli ning palusin uurida, kas see tõesti on nii. Vastuseks sain, et jah, peate tööandjaga kokkuleppele jõudma. Põhjus lihtne: kui astud Tartu Ülikooli avatud ülikooli õppima, siis on sul kaks võimalust. Üks võimalus on võtta osalise koormusega õpe, mis tähendab, et sa saad õppepuhkust, kuid ei saa taotleda õppelaenu. Osalise koormuse korral tohid teha aga ainult 20 ainepunkti aastas.

Teine võimalus on valida täiskoormusega õpe, siis saad teha normaalsed 30 ainepunkti aastas ja võid taotleda ka õppelaenu. Õppepuhkust sa aga sellisel juhul ei saa.

Iroonia on selles, et ma töötan ja mul ei ole vaja õppelaenu, kuid kui ma valiksin osakoormusega õppe ja teeksin 20 ainepunkti, ei oleks mul õppepuhkust üldse vaja, kuna saaksin hakkama ka nende vabade päevadega, mis mu tööandja mulle annab.

Miks soodustab riik pikemaajalist õppimist, 3-4 aasta asemel 5-6 aastat? Milleks seada piiriks 20 ainepunkti?

Autor: Gert D. Hankewitz