Säriaeg ja ava - pildistamise sukk ja saabas

Just valgus on see, mis pildi "joonistab". Loomulikult on mõned erandid ka - ühekordsed kaamerad, kõige lihtsamad seebikarbid, kaameratelefonid - neil pole küll kuidagi võimalik tulemust mõjutada. Samuti, kui kasutada kaamerat alati automaatrežiimil, võib julgelt edasi pildistada säriajast ja avast midagi teadmata. Kui aga soovid mõista natukene pildi filmile või sensorile tekkimise tagamaid ja ehk ka oma tulemusi parandada, siis soovitan lugeda.

Säriaeg on aeg, mil fotoaparaadi katik on avatud ja objektiivi tungiv valgus saab vabalt filmile või sensorile oma pilti joonistada. Säriajast oleneb, kas kihutav jalgrattur on pildil terav või mitte, kas kukkuv veepiisk on pildile püütud või ei. Mida lühem säriaeg, sest lühemat aega on fotoka katik lahti.

Säriaja valik sõltub enamasti sellest, kui palju pildistatavas ruumis leidub. Mida hämaram, seda pikemaks säriaeg venib, sest pildi joonistamiseks vajaliku valguse "kogumine" võtab rohkem aega. Automaatrežiimil paneb kaamera ise säriaja paika ja kui välisvalgust liialt väheseks jääb, siis rakendub automaatkaameratel sisseehitatud välk.

Automaatkaameral, millel manuaalrežiimid puuduvad, on võimalused säriaega kontrollida pea olematud. Ehk on kaameral mõned variatsioonid automaatrežiimist (nt portree-, maastiku-, spordi-, öörežiim)? Teades, kuidas need funktsioneerivad, on võimalik säriaegadega natuke siiski "mängida".

Kui kasutada on aga veidi rohkemate võimalustega filmi- või digikaamera, on tõenäoliselt võimalik näha, milline on parasjagu säriaeg. Silma peaks sellel peal hoidma mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et kui säriaeg läheb liialt pikaks, siis ei pruugi käest pildistades tulemus enam kõige teravam olema, sest rolli hakkab mängima käte värin, päästiku pressimisel tekkiv kaamera liigutamine, peegelkaameratel ka pildistamise hetkel peegli liikumine.

Selle vältimiseks pakutakse tihtipeale reeglit, et säriaeg peaks olema alati kas võrdne või lühem objektiivi fookuskaugusest = 1/fookuskaugus. Näiteks kui pildistada objektiiviga, mis on suumitud 80 mm peale, siis peaks säriaeg olema vähemalt 1/80 sekundit. See peaks enam-vähem garanteerima pildi talutava teravuse. Loomulikult sõltub ka kõik pildistaja käte kindlusest ja alguses väike katsetamine peaks kiirelt selgeks tegema, kuidas sinul "käelt" pildistamine välja tuleb.

Teiseks tuleb säriaega silmas pidada kiiresti liikuvaid objekte pildistades. Seisvate objektide puhul võib säriaeg ilma probleemita venida sekunditesse ja minutitesse, aga juba normaalselt kõndiva inimese puhul peab arvestama, et säriaeg võiks olla vähemalt 1/60. Mida kiiremini liikuv objekt, seda kiirem säriaeg.

Muidugi annab võimalus pikema säriajaga liikuvaid objekte, näiteks autod, inimesed, lained, pildistada kohati päris häid pildivõimalusi. Autode tuled jätavad pildile vaid värvilisi tulejutte, lained joonistavad merepinna mõnusalt uduseks jne.

Ava määrab ära pildistatava objekti teravuse ehk teravussügavuse fotol ehk milline osa fotograafi ja lõpmatuse vahele jäävast alast on terav.

Kõrvaloleval pildil on teravussügavus väga väike, pildist on terav vaid üsna väike osa. Tavalistel kaameratel asub objektiivi sees ümaratest labadest koosnev diafragma, mida siis vastavalt pildistaja soovile või automaatrežiimi arvamusele vähendatakse või suurendatakse.

Sellest sõltub ka, kui palju valgust korraga filmini pääseb. Vanemate kaameratel, mis kasutavad manuaalobjektiive, muudetakse ava otse objektiivil asuvat rõngast keerates, uuematel elektroonilistel autofookuskaameratel käib see enamasti juba mõnest kaameral asuvast nupust või menüüst.

Ava ja selle suurusega on selline jabur paradoks, et väike teravussügavus tähendab, et pildistamise hetkel on ava olnud hästi suur, mis omakorda tähendab, et ava number ehk f-stop on olnud hästi väike. "Misasja?" Ehk näide aitab: Kui keeran oma objektiivil avaks F3.5, siis on tegelikult objektiivi valgust läbi laskev diafragma hästi lahti ehk läbi mahub palju valgust ehk ava on suur. Pildil on aga terav vaid väga väike osa. Kui ma nüüd sätin avaks F22, siis keeratakse objektiivi diafragma üpris kinni ehk ava on väike ja enamik pildist on terav. Tegelikult fokuseerib kaamera ära ikkagi vaid ühe punkti, aga ava suurusest sõltub, kui palju sellest punktist fotograafile lähemale ja kaugemale pilt samuti selge tundub. Sellest ühest punktist ei jaotu teravussügavus ette- ja tahapoole võrdselt, vaid ~1/3 jääb kaamerale lähemale ja ~2/3 silmapiiri suunas.

Teravussügavust mõjutavad veel ka pildistatava objekti kaugus kaamerast ning objektiivi fookuskaugus. Nii näiteks on lühikese fookuskaugusega objektiiviga näiteks 28 mm lähedal asuvat objekti pildistades sama ava puhul teravussügavus palju suurem, kui teleobjektiiviga näiteks 300 mm kaugel asuvat objekti pildistades.

Ava suurus on oluline seetõttu, et väikese ava korral mahub diafragmast korraga läbi vähem valgust, mis eelnevat meelde tuletades tähendab, et säriajad venivad pikemaks. Et säriaega lühendada tuleb ava suurendada, mis tähendab aga kadu teravussügavuses. Siit on ilmselt juba näha, et säriaeg ja ava on omavahel toredas seoses, kus üks mõjutab otseselt teist.

Tihtipeale tuleb leida kompromiss, kus pildi teravust tuleb ohverdada mõistliku säriaja saavutamiseks, sest vastasel juhul võib tulemuseks vabalt olla üleni ebaterav pilt, kuna liialt aeglase säriaja juures värisesid käed.

Kõikidel objektiividel on oma miinimumava, mis ei luba kuidagi rohkem valgust "sisse lasta". Näiteks mõnel 28-80 mm suumobjektiivil on see F3.5-5.6. Vahemik seetõttu, et lühemas otsas ehk 28 mm juures on miinimumavaks F3.5 ja pikemas otsas ehk 80 mm juures F5.6, seega on objektiiv pikemas otsas "pimedam".

Võrdlus ühe enim kasutatud, 50 mm objektiiviga: minimaalseim ava reeglina 1.8 (osal ka 1.4 ja 1.2). 1.4 avaga võimaldab sama säriaja juures pildistada neli korda hämaramas, kui suumtoru 28 mm juures.

Miinused: tuntavalt suurem hind, sest kasutatakse kvaliteetsemaid (ja suuremaid) klaase ning enamasti ka suuremad mõõtmed ja kaal. Kompaktkaamera omanikul paraku uue objektiivi ostmise võimalus puudub.

On nagu käsi, mis ei värise. Statiiviks võib olla ka puu, autokatus või ratta pakiraam, millele kaamera toetada. Pärisstatiiv annab aga kaamerale stabiilsuse ja lubab teha minutitesse, tähtede pildistajatel isegi tundidesse ulatuva säriajaga pilte. Kuna statiivile kruvitud kaameras pildi õigeks kadreerimine võtab enamasti rohkem aega, siis väidavad targad, et fotograaf mõtleb sealjuures ehk ka pildi paremini läbi.

Miinused: suurus ja kaal ning teatud kohtades kasutamise ebamugavus, ebapraktilisus või lihtsalt kasutuskeeld.

Kiirem ehk suurema ISO-numbriga film või suurem ISO-number digikaameral, kõige kiirem ja odavam lahendus. Kui ISO 100 film jääb õhtul pildistamisel liialt pimedaks e aeglaseks, tuleks kaamerasse laadida nt ISO 200 ehk kaks korda kiirem kui ISO 100 või ISO 400 ehk kaks korda kiirem kui ISO 200 film. Müügil on ka ISO 800, 1600 ja 3200 filmid.

Miinus: digikaameral suur müra, mis sõltuvalt margist tuleb pildile juba ISO 400st alates.

Välklamp annab valgust juurde ja lubab sel moel ka hämaramas pildistamist jätkata. Välk valgustab vaid üsna lähedalasuvaid objekte, kõik, mis jääb tahapoole, muutub mustaks. Nii on hästi lihtne saavutada "põder auto esituledes" pilte.

Teoreetiliselt oleks ehk "õigem" esimeseks panna statiiv, sest see distsiplineerib pildistamisel - pildi kadreerimine võtab rohkem aega, mistõttu fotograaf mõtleb ehk pildi paremini läbi.

Allikas: Siim Teller

Autor: Siim Teller