Tagasi albumite juurde!

Prindin korra kvartalis välja suurema paki fotosid. Digifail on arvutis emotsionaalselt sama väärtusetu kui suvaline Wordi dokument tööasjade kaustas. Või mp3, kui CD-plaadiga paralleeli tuua.

Füüsiline foto aga kannab sootuks teist väärtust. Tal on kindel kuju, teda saab kätte võtta ning lähedalt vaadates kaadri nüansse uurida. Faili ekraanil vaatamine on tüki maad emotsioonivaesem. Ei usu? Miks siis varemalt hoolega albumeid koostati ning külaliste tulles ringile lasti. Juttu jätkus tõesti kauemaks.

Täna on digifoto aga anonüümne ja isikupäratu fail, üks tuhandetest arvutis. Hea, kui püsib meeles õnnestunud kaadreid kellegi ees uhkustades esitleda. Enamasti aga ei viitsi inimesed arvutist fotosid vaadata. Seda kasti näeb töö juures niigi palju, et võiks vabal ajal sellest puhata.

Paar aastat tagasi kirjutas üks fotograaf ühes välismaises ajakirjas, et digifoto tulekuga on kadunud praakkaadrid. Need fotod, mis ei olnud välja tulnud päris selliselt, nagu fotograaf plaanis, midagi oli paigast nihkunud või fookusest väljas. Täna neid enam ei näe, sest untsus kaader suunatakse prügikastiembleemiga nupuga kaardilt minema ja pildistatakse üle. Albumitesse või kastidesse nende väljaprindid enam ei jõua. Kahju, sest nende seast leiaks huvitavat vaatamist.

Millal te viimati fotosid albumist vaatasite? Pealegi, väljatrükkimine toetab kohalikke laboreid ja ettevõtlust.