Võimatu missioon: esimese kaamera valimine

Liis Kängsepp 24. mai 2006, 00:00

Fotovõhikuna võtsin jalad selga ja käisin läbi mõned fotopoed, et valida välja oma elu esimene fotokaamera.

Alustuseks pean tunnistama, et ma kaameratest ega pildistamisest tõesti mitte midagi ei tea. Mõnikord paari seebikaga olen pilti teinud, aga see on ka kõik. White balance'ist või säriajast mulle rääkida on seega üsna asjatu vaev, kuid ma olen otsustanud, et äkki peaks endale asja selgeks tegema. Selleks aga oleks vaja päris oma kaamerat.

Poodi minnes seadsin müüjatele tingimuseks, et tahaksin aparaati, millega saab inimesi natuke kaugemalt pildistada - ehk siis suum peaks hea olema.

Ainult kaamera maksimaalseks hinnaks planeerisin esialgu 4000 krooni ning fotohulludest sõbrad lohutasid mind sellega, et vähemalt 1000 krooni eest tuleb osta veel lisaks selliseid vidinaid nagu mälukaardid jmt.

Mis mulle siis poes öeldi? Pean tunnistama, et väga positiivse teeninduse osaliseks sain ma ainult Photopointi poes Ülemiste keskuses, kus müüja oli minu abistamisest huvitatud ning ei pannud pahaks minu rumalaid küsimusi, vaid seletas püüdlikult ja aeglaselt, et mulle kõik ikka selgeks saaks. Lisaks tutvustas ta ainsana, et ainult kaameraga kindlasti läbi ei saa, vaid vaja on ka lisaakusid, mälukaarti ja kotti.

Tallinna Kaubamaja tehnikaosakonda ma aga asjaga mittekursis oleval inimesel kindlasti minna ei soovitaks - mind teenindanud tütarlaps teadis kaameratest umbes sama palju kui ma ise. Ehk siis praktiliselt mitte midagi. Soovitas küll hinna järgi paari kaamerat, kuid küsimusele, mis nendega teha saab ja miks ta neid soovitab, tüdruk vastata ei osanud, vaid põhjendas, et tegemist on heade ja tunnustatud kaubamärkidega. Minu jaoks mõjus see pisut õõnsalt ja tulin sama targalt Kaubamajast välja tagasi.

Kaubamaja kõrval tundus Fotoluksi teenindus täiesti luksuslik, kuigi iga hetkega sai selgemaks, et minu seatud hinnaklassis kaamerat leida on raske, kui mitte võimatu. Pakutud hinna eest saab enamasti kolmekordse suumiga kaamera, kuid ma pole kindel, kas sellest ikka päriselt piisab. Mõned kaamerad kolme erineva poe põhjal said siiski välja valitud ja pisut katsetatud.

Kas neist midagi ka ostukorvi lendab, on hetkel veel ebaselge. Selge on vaid see, et totaalse võhikuna on kaamerat leida ja osta väga raske.

Esimesel vaatamisel tundub sümpaatne. Eristub hallist massist musta värviga ja naistele ju üleüldiselt meeldivad nunnud asjad. Lisaväärtust annab viiekordne optiline suum, suur ekraan ja kerge kaal.

Menüü tundub olevatki minusugustele tehtud, kes kaameratest ööd ega mütsi ei jaga. Ehk siis menüü koosneb peamiselt ikoonikestest, mis mõnes mõttes on mugav. Teisalt ajavad need ikoonid natuke segadusse.

Suur ekraan näitab head pilti, kuid tunnen puudust pildiotsijast. Ehk olen liiga kinni mälestustes esimesest "filmiseebikast", mis kümme aastat tagasi mu kätte sattus? Kui pilt jääb liialt udune, teatab kaamera, et pilt on ähmane ja küsib, kas ma ikka tahan seda salvestada.

Kõige veidram puudus tuleb ilmsiks siis, kui kaameral aku tühjaks saab. "Battery exhausted" vilgub ühel hetkel silt ekraanil ja järgmisel hetkel ekraan kustub, kuid kaamera end täiesti kinni ei pane, vaid jätab objektiivi pikalt välja ja katiku ette panemata. Ei aita muu, kui uued patareid sisse ja nupust aparaat korraks välja lükata.

Välimuselt kahtlemata kõige naiselikum, seksikam ja edevam. Menüü samuti nagu Nikonilgi lausa loodud neile, kes kaameratest ja pildistamisest midagi ei tea. Ainult Olympuse menüü on veel lollikindlam - näitab, mis fotot saab ideaalis selle valikuga teha ja kirjutab kõrvale veel ka: "portree-stiilis foto tegemiseks." Nii näiteks on olemas eraldi seadistus söögi, ilutulestiku ja päikeseloojangu pildistamiseks.

Selgub, et menüüs orienteerumine on lihtne ainult esmapilgul ja tegelikult on esimese hooga võimatu aru saada, kuidas teha nii, et pilt ei oleks (väga) hägune ja värvid jääksid originaalilähedased.

Üldiselt tundub mulle, et MJU600 ongi tehtud trendikatele naisterahvastele, kes tahavad seltskonnas eputada kostüümivärviga sobiva kaameraga. Ühest küljest võttes on ju tore, kui kaamera näeb edev välja. Teisalt ei saa ma aru, kas asi on minus või hoolimata üliabivalmis menüüst ongi ilusat pilti selle kaameraga saada keeruline.

Tundub natuke hirmutav, samas näeb kõige rohkem "päris" kaamera moodi välja. Palju erinevaid numbreid ja nuppe jätavad mulje, et kaameral on rohkem võimalusi kui proovitud Nikonil ja Olympusel, aga oma teadmatuses ma lihtsalt ei saa aru, mida ja kuidas sättima peab. Kaalun tõsiselt võimalust tutvuda manuaaliga.

Ühesõnaga, algul tundub temaga hakkama saamine natuke keeruline, kuid ilmselt lähemal tundmaõppimisel võimaldab suuremat mänguruumi. See vist tähendab rohkem avastamisrõõmu ja paremaid pilte? Lisaks meeldib mulle, et kaameral on erinevalt teistest olemas pildiotsija.

Tipptootjate sama hinnaklassi kaamerad on tegelikult sisult üsna sarnased, pildikvaliteet tasemel, kaamera kiirus hea ning funktsioonid mitmekülgsed. Erinevused tulevadki nüanssides.

Näiteks, mis mälukaarti kaamera kasutab? Kas tegemist on nn nišikaardiga, nagu näiteks Sony Memory Stick, või laiatarbekaardiga.

Näiteks Secure Digital kaardistandardit kasutavad lisaks väiksematele kompaktkaameratele ka mitmed mp3-mängijad ja videokaamerad ehk kaamerat vahetades või sellest loobudes saab üht-teist omale alles kasutamiseks jätta.

Samuti erineb see, kuidas kaamerast pilte kätte saada. Ehk, kas selleks on tarvis kaasas olevalt plaadilt miski tarkvara arvutisse installida või piisab kaamera ühendamisest USB-pesasse ning kaamerast tekib nn lisaketas, millelt saab lihtsa kopeerimisega fotod sobivasse kausta tõsta. Tundub tühine probleem? Kodus tõesti, kuid näiteks reisile või külla minnes tarkvaraplaati kaasas vedada on tülikas.

Ehkki kaameral teeb pildi see, mis korpuse sees, ei ole kaamera välimus ja peos istumine vähem tähtis. Kui ikka nupud asuvad ebameeldivates või näpu jaoks harjumatutes kohtades, menüü on keeruline ja segane või disain riivab silma, pole mõtet ebameeldivat kaamerat soetada. Sestap ei tasugi kaamerat pelgalt soovituse ja peale klaasi tagant piilumist ostma hakata. Nuppe katsetades ja proovipilte tehes saab aimu, kas ja kui hästi konkreetne pildistaja fotohuvilisele sobib.

Samal tasemel pole ka fotopoed. Fotopoest saadud esimene mulje, kas klienditeenindaja on abivalmis ning valmis selgitama ja õpetama või müüb esimese ette- ja kättejuhtuva toote, annab aimu, kuidas tolles kaupluses asjad käivad. Pildistamine ei piirdu ju ainult kaamera ostmisega, mingi aja pärast on soov fotod välja printida, vaja läheb akusid ning muid lisaseadmeid statiivist erinevate filtriteni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing