Dragrace ja heavy metal

No see ei olnud päris streetrace. Asi sai alguse sellest hetkest, kui üks grupp inimesi mõistis, et Eestis oleks vajalik dragrace. Minu esimene võistlus oli Tartus, kui mul oli veel neljaukseline Lincoln Towncar. Tol ajal olid väga omapärased klassid ja distantsid.

Camaro tuli mõni aasta hiljem. Vahepeal oli mul veel üks punane Pontiac Firebird. Seda oli plaanis hakata kiirenduste tarbeks modifitseerima, kuid et materjal polnud auto seisukorda arvestades just kuigi hea, siis sai see hiljem Camaro vastu vahetatud.

Areng oli progresseeruv. Alates ostust, mis oli minu mäletamist mööda 1997. aastal, on seda autot arendatud ja jõutud selleni, mis ta tänaseks on.

Põhituumik hakkas arenema Avo Lehistest (meeskonna tehnikapealik - toim.), kes aitas Camarole esimest nitrokomplekti paigaldada. Tolleks ajaks oli autol mootor juba big-block'i vastu vahetatud.

See oli Pärnu lennuväljal üritusel nimega Streetflight. Seal oli ka unikaalne võimalus sõita võidu lennukiga. Ma arvan, et isegi maailma ajaloos pole just paljudel sellist võimalust olnud.

No lennuk varastas stardis ka, kuid ma saan aru, et seda on kohapeal raskem kinni hoida kui autot. Dragrace'i distantsi ehk 400 meetri ulatuses me teda võitsime, kuid millegipärast venis distants pikemaks ja teadupärast on meil ülekanded just täpselt sellised, et distantsi lõpuks olid meil seierid põhjas.

Niipalju sai veel tänaval sõita, et garaaž oli meil Tähetornis ja et treileriraha kokku hoida, sõitsime vaikselt mööda tänavaid Top Partsi (Ameerika autode varuosade ja remondiga tegelev firma - toim.).

See oli enne minu esimest osalemist Speedestil. Esimene sponsor oli Pennzoil.

Esi- ja tagaosa on teinud Artur Mõsovski (meeskonna mehaanik - toim.). Puuri pani sisse ka sama mees. Tagumine osa sai tehtud üle-eelmisel aastal ja esiosa eelmisel.

Noh, nagu mootorispordis ikka.

Nii tõsise kui võimalik. Nitroga tootis see mootor 1012 hobujõudu.

Lõpuks sai see idee teoks. Tõde selgus siis, kui olime Camaroga Alastaros liimirajal ära käinud. Seal sai paar asja selgeks. See kere ei võimaldanud liimirajal auto jõudu ära kasutada. Vedrustus ja tegelikult kogu komplekt ei pidanud sellele valule vastu. Tagatipuks lagunes ta seal ära.

Ka meie vedrustuse tüüp ehk ladderbar ei olnud sellise jõu jaoks enam piisav ega ka stabiilne. Küll oleks see kõik piisav vabalthingavana, sest auto sõitis väga otse. 800 hobujõu juures on ta veel stabiilne, kuid üle tuhande on juba liiast. Lisama oleks pidanud ka mõned puuritorud. Plaan on ju ikka Alastarosse tagasi minna ja sestap oleks sinna pidanud 4-link vedrustuse ehitama. See oleks jällegi lisainvesteeringuid nõudnud. Kõik kokku tekitas aga otsuse, et müüme Camaro maha ja ostame uue auto.

Just ja kangem käigukast on ka, mis kannatab 1500 hobujõudu.

Jah! See kõik on küll jube kallis, kuid kui sa pead poolikut asja pidevalt lappima ja võistlusi katkestama, siis tuleb ühe korraliku asja ost odavam.

Kuna summad on suured, siis on väga oluline, et sa teaks, kuidas auto tegelikult sõidab, ja oleks seda ka näinud. Sõber ja sponsor Pekka Turpeinen, kes andis meeskonnale uut verd juurde, tundis inimest, kes oli auto ehitanud, ja sestap oli selle masina ajalugu sünnist saadik teada.

See auto on ehitatud nii, et kõigepealt tehti toruraam ja hiljem pandi sinna kere peale. Samuti on Nomadil pikem teljevahe kui Camarol, mis annab paremat pidamist ja stabiilsust. Plussiks on veel vedrustus, kaalujaotus ja tagasild. Praegu sõitis auto küll nagu mööda rööpaid.

Täiesti nõus. Miljoni võimalusega reguleerimine. Ühest küljest on see muidugi hea, kuid teisest küljest teeb see õige seadistuse leidmise väga raskeks. Põhitõed on meil muidugi teada, aga viimase reguleerimise kohapealt on vaja erinevaid andmesalvestajaid.

Saame nendega väga hästi läbi küll. Soomlased on meid ikka väga palju aidanud. Dragrace'i seltskond on väga mõistlik ja inimlik. Tegelikkus on küll see, et sõbrad ollakse sinnamaale, kus kiiver on peas.

Säilitada positsiooni, mis on muidugi maailma kogemustest teadaolevalt raskem, kui seda saavutada. Parandada ka meie rekordit. Eelmisel aastal jäi proovimata selle mootori tegelik potentsiaal. Sai tagasi hoitud ja suhteliselt turvaliselt võetud, nüüd tahaks selle potentsiaali ära näha.

Eestis püüaks ikka kõrget kaheksa sekundi aega (8,5 ja 9 sekundi vahel - toim.), Soomes prooviks madalat kaheksat (kiiremini kui 8,5 sekundit - toim.). Selge on see, et selle jõuga seitsmesse veel ei jõua.

Eelmise hooaja alguses lõppes ära kipskäega sõitmine, mis tähendab seda, et võimlemist on autos palju. Mida rohkem on jõudu, seda raskem autoga sõita on.

Mul on naisega väga vedanud ja abikaasa aitab võistlemisele igati kaasa. Alati enne starti on nii, et viimased sõnad enne rooli minekut vahetan abikaasaga ja Avo Lehistega.

Loomulikult. Kõige ebameeldivam situatsioon on olla pakitud autosse ja seista lineup'i rivistuses. See on jube praadimine. Kui mootor käivitub, läheb palju kergemaks. Siis pole enam aega mõelda.

Olekski tahtnud sellest rääkida, et Nailboard Records annab välja meie esimese plaadi. Juhtub see kuupäeval 06.06.06.

Jah, põhisõnum ongi dragrace ehk üks asi toetab teist. Püüame ka bändiga promoda dragrace'i. Püüame muusika kaudu teavitada inimesi, kes dragrace'ist midagi kuulnud pole.

Sõita võimalikult kiiresti ja ellu jääda!

Fotod: Tanel Murd