Heade ideede (k)oht

Autojuhid teavad, millest või kellest kõnelevad autod omavahel, kui nad maanteel teineteisele tulesid vilgutavad. Juhtimisele keskendunult, sest kiiresti sõites aheneb nägemisväli, pole aga alati kerge märgata, millise põõsa vahelt sinine reflektor valgust tagasi peegeldab. Sellega seoses meenutaks ühe disainiguru vastust küsimusele, milline on tema arvates näide heast disainist. Selleks on lamav politseinik. Too väsimatult alati kohal triibuline mügerik suudab edastada minimaalsete vahenditega oma sõnumi ja juhul kui see peaks jääma arusaamatuks, siis karistab, aga teeb seda emotsioonivabalt ja kõigile võrdse tariifiga.

Trahvikibestumine pole selle jutu ajendiks, vaid hoopiski mure politseinike pärast. Sest vaadake, kui lihtne oleks politseinikud masinate vastu välja vahetada - kummist mügerikest rida ületab loodusesse varjuvat konstaablit kiiruse kontrollil nii tõhususe, hinna kui ka võimalik et üldsuse aktsepti poolest. Paraku rullub siin lahti probleem, mis on laiem kui näite rollis olev kiirusekontroll.

Osutan siin mõne kuu vanusele õpetlikule loole, kus tehniline revolutsioon ei jäta puutumata ka ühte teist pühamut. Probleemid on nii tõsised, et näiteks USAs Philadelphia linnapea valimistel oli WC-teema üks valimiskampaania võtmeküsimus. Seetõttu palus ajaleht The Philadelphia Inquirer kõikidel meerikandidaatidel väljendada oma selget seisukohta üle linna paigutatud 116 pissuaari suhtes. Valijad, kelle hääli sooviti nende murede silumisega saada, kuulusid kohalikku kanalisatsioonitöötajate ametiühingusse. Pissuaarid on traditsiooniliselt meeste poole peal, aga ajad on ka selles osas muutumas, st tegemist on perspektiivse teemaga.

Probleemi sisuks oli ühest küljest umbes kuue miljoni liitri puhta vee hind ning teisalt selle käitlemine koos kehamahladega linna kanalisatsioonitorustikus. Mõlemad teemad vajavad kõikides vananeva infrastruktuuriga linnades lahendamist. Ühe võimaliku alternatiivina töötasid teadlased välja veevaba pissuaari. Philadelphia linnavara haldav Liberty Property Trust otsustaski esialgu 116 vanamoodsat veega loputatavat asendada uute, veevabadega. Paraku seisab mõttelise toru teises otsas 1800-liikmeline kanalisatsioonitöötajate ametiühing, kes nägi vaimusilmas, kuidas koos viimaste tilkadega auravad ära torumeeste töökohad. Kanalisatsioonitöötajate mure on mõistetav ning siinkohal pole sugugi põhjust seda hädavajalikku ametit pilada. Muretsemise põhjus on mujal.

Tõenäoliselt oli Kreeta saarel valitsenud kuningas Minos esimene veega kloseti omanik, nii umbes 2800 aastat tagasi. Mälestus leiutisest kustus koos tolmuks muutunud ajalooliste varemetega. Seetõttu võib öelda, et inimkond avastas WC kaks korda. Teine kord oli aastal 1594, kui söör John Harington ehitas torudest süsteemi oma ristiemale kuninganna Elisabeth Esimesele. Kuninganna oli rõõmus, kuid saatis ristipoja asumisele, sest viimane oli lisaks käteosavust nõudnud meistritööle üllitanud kempsu teemal riivatu luuleraamatu. 200 aastat hiljem sai vetsupott S-tähte meenutava toruosa tänu Alexander Cummingule, kes võttis haisulukule patendi. Mõni aasta hiljem leiutas lukksepp Joseph Bramah vee laskmiseks klapisüsteemi ja poti innovatsioon sai viimase lihvi 19. sajandi keskel, kui Briti valitsus eraldas viis miljonit naelsterlingit asja edendamiseks. Kes satub Inglismaal vetsus käima, võib portselanemaili alt lugeda kindlasti ühte nime kolmest potiinnovaatorist: Josiah Wedgwood, Thomas Twyford või Thomas Shanks. Philadelphia näitele mõteldes oleme nüüd siis jõudmas veega tualeti ajastu lõppu.

Astudes paar sammu konkreetsest Philadelphia murest eemale, siis on probleem pigem selles, kuidas ühiskond haridussüsteemi, ülikoolide ja riiklike programmide kaudu püüab teaduse ja tehnika arengut ennast teenima suunata, kuid saab tagajärgede kaudu ise haavata.

Ühiskond koosneb selle liikmetest ja liikmed omakorda ammutavad jaksu oma rollist ühiskonnas. Hulk rolle ja ameteid on pühad omas ajaloolis-kulutuurilises olemuses, tagades põlvkondi läbiva eeskujude ja traditsioonide telje ning lõppkokkuvõttes tsementeerides ühiskonna üheks tervikuks. Nagu arstid, kirikumehed, kaupmehed, tuletõrjujad, politseinikud. Küsimus on - kas ka kanalisatsioonitöötajad? Juhul kui see on nii, siis peaksid leiutajad kempsu rahule jätma, mis siis, et just seal tihti head ideed tekivad.

Autor: Kristjan Port