Kiireim sport maailmas - drag race

Helilained, mida summutamata mitme tuhande hobujõulise võimsusega Top Fuel Dragsteri mootor justkui plahvatusteseeriana läbi veerandmiili lõigates tekitab, on paljude inimeste meeltesse ja südamesse jätnud mingi võnke, mis nad võistlusraja juurde ikka ja jälle tagasi toob.

Kiirendusvõistlustel starditakse kahekaupa paigalt. Distantsiks on kas 1/4 või 1/8 miili (402,33 või 201,17 meetrit). Esimesena finišisse jõudja on võitja, välja arvatud siis, kui stardis varastati või tegemist on nn bracket'i klassidega, kus tuleb võimalikult täpselt sõita mingi konkreetne aeg ning sellest kiiremini sõitmine tähendab samuti kaotust.

Võistluste tõmbenumbriks on loomulikult PRO klassid, kus suured V8 mootorid töötavad juba nitrometaaniga ehk vedela dünamiidiga. Sellised sõidukid tekitavad sõites sõna otseses mõttes maavärinat. Näiteks Soomes Alastaros on raja läheduses Top Fuel Dragsteri sõidu ajal mõõdetud maavärinaks üle kahe palli.

Alguse üle on alati vaieldud, aga laiemalt levisid kiirendusvõistlused 1940ndate lõpul USAs, kus sõideti öösiti tühjadel maanteedel ja mahajäetud lennuväljadel.

Wally Parks asutas 1951. aastal NHRA - National Hot Rod Associationi. Nüüdseks on tegemist maailma suurima autospordiorganisatsiooniga, kelle all on üle 85 000 võistleja ja liikme, 144 võistlusrada, ligi 35 000 litsentseeritud võistlejat, ligi 5000 üritust aastas nii professionaalsel kui ka harrastaja tasemel.

Dragracing on maailma kiireim sport. Võimsaimad sõidukid, nagu Top Fuel Dragsterid ja Top Fuel Funny Carid, võimsusega üle 6000 hobujõu, kiirendavad

0-100 km/h umbes poole sekundiga, läbivad veerand miili vähem kui viie sekundiga ja lõppkiiruseks on üle 500 km/h. Sellisele kiirendusele ei ole võrdset ühegi mehitatud transpordivahendi hulgas, kosmoseraketid kaasa arvatud.

Ameerikas on kiirendusvõistlused autosport number üks. Väidetakse, et sealmail on ka jalgpall brutaalne kisma, aga ongi ju inimloomuses nii, et tahetakse palju madinat lühikese aja jooksul, ja seda suudab autospordis kahtlemata kõige enam pakkuda dragrace.

Ka Euroopas on toimumas järjekordne kiirendusspordi tõusulaine, tekib uusi võistkondi ja olemasolevad laienevad. Tribüünid on üldjuhul välja müüdud ja meedia tähelepanu korralik. On ju tegemist millegi eksootilise ja erakordsega, mitte järjekordse ringrajasõiduga. Euroopa suurimaks kiirendusspordi kantsiks, kust pärit Vana Maailma dragracing'u parimad pojad, on Soome, Rootsi ja Norra ehk meile lähedal asuvad riigid.

Et see sport on nakkushaigus, mille levikut pole takistanud ka Läänemeri, saab praegu siinmail üha enam ja enam näha. Eestis hakati kiirendusspordiga aktiivselt tegelema eelmise sajandi lõpukümnendil. Arvatavasti on nüüdseks juba elavateks legendideks muutunud sellised mehed nagu Lauri Kuriks oma musta Chevrolet Camaroga ja Taavo-Erkki Vitsut punase Camaroga. Nende kahe mõõduvõtmisi on siinsed kiirendusfännid saanud nautida juba aastaid.

Erandiks pole ka käesolev aasta, kus Lauril uueks sõidukiks Chevrolet Bel Air Nomad suure V8 mootoriga ja nitroülelaadimisega ning Erkkil on valminud spetsiaalselt võistluste tarbeks ehitatud kompressoriga V8 mootor. 2003. aastal loodi Eestis ka kiirendusspordi, -sportlaste ja -huviliste katuseorganisatsioon BHRA (Baltic Hot Rod Association).

On jõutud punkti, kus autod on röögatult kiireks muutunud ja vaja läheks spetsiaalselt ettevalmistatud liimirada.

Viimane tähendab seda, et kilomeetripikkusele peegelsiledale asfaldirajale kantakse ka liim, mis peaks pakkuma head pidamist, et rattad liialt ringi ei läheks.

Põhjanaabrite näite varal võib öelda, et enne korraliku raja ehitust polnud ka neil kiirendussport just kõige populaarsem ala, kuid pärast raja ehitamist on sealne võitlejaskond plahvatuslikult kasvanud ja kord aastas saadakse Alastaros osa ka Euroopa meistrivõistluste etapist.