Lincoln Navigator - auto nagu kesklinna korter

Ardo Kalda 26. mai 2006, 00:00

Tihtipeale ei saagi inimestest aru. Ostetakse Hummer, millega iialgi metsa ega mägedesse ei minda. Samas võiks samas hinnaklassis endale midagi märksa luksuslikumat, mugavamat ja ilusamat muretseda. Jutuga, et ainult Hummeriga saab liikluses auto nina teise auto ette pannes igal juhul vahele, võib metsa minna, sest ka Lincolniga polnud see mingi probleem - kui tavaliste autode esiklaasi suuruse kroomitud iluvõre teistele vahele toppisin, andis isegi linnaliini buss teed.

Navigator on väljast suur nagu maja ja mitte ühekordne. Ümber auto käimine võrdub maratoniga. Esiosa on autol samal ajal vihane ja soliidne. Auto on igatahes ilus ja tänavapildis pöörab talle pilgu iga möödakäija. Viimane ei pruugi muidugi olla tingitud mitte ilust, vaid sellest, et hakatakse uurima, mis päikese varjutas.

Interjööris domineerivad soliidsed jooned. Võrreldes eelmise mudeliga on uue Navigatori armatuur kordi ilusam. Massiivne keskkonsool, soliidne seieriga kell - ameeriklased on detailidele tähelepanu pööranud. Asi, mis eriti meeldiv tundus, oli armatuuri valgustus pimedas, mis nägi välja auto hinnale kohaselt kallis. Suurel maasturil on kokku kolm istmerida ja kui muidu räägitakse, et istekohti on seitse, siis seal mahtus ka viimasele istmereale kolmekesi, seega kokku kaheksa kohta.

Tagumine luuk avaneb ja sulgub luksusautole kohaselt elektriliselt. Pole ka ime, sest lühemat kasvu inimesed lihtsalt ei ulataks luuki alla sikutama, kui sellele just töökoja suure uksega sarnaselt pikka köit tõmbamiseks külge ei panda. Elektrilise tagaluugi taga peitub, isegi kõige tagumine istmerida üleval, mahukas pagasiruum. Tagumist istmerida saab alla klappida tagaluugist. Seegi funktsioon töötab Lincolnil elektriliselt. Viimane on justkui sümbol sellest, kuidas paks ameeriklane seisab, Big Mac ühes käes, ja teise käe rasvaste näppudega mängib allaklappimise nuppudega.

Auto raadio on kahjuks ehtameerikalik ehk täisarvuga lõppevaid sagedusi ei mängi. Selle pisikese probleemi lahendab kindlasti mõni autoheliga tegeleja. Proovisõidukiks olnud Navigator oli kõige algelisema varustusastmega, ometigi ei tulnud meelde ühtegi asja, mida oleks hirmsasti juurde igatsenud, isegi nahkistmete jahutus oli juba olemas. Järgmine varustustase sisaldab endas juba elektriliselt sisse-välja liikuvaid astmelaudu ja laeekraaniga DVD-mängijat.

Istmed on Navigatoril suured nagu nahkdiivanid. Jah, diivanid, mitte tugitoolid. Nii ehk naa on auto seest suur nagu elutuba ja istumiskohti ka rohkem kui minu elutoas. Sestap võiks Navigatorit võrreldagi korteriga, seda nii hinnalt kui ka suuruselt. Kuid kui palju kortereid te saate vanalinna sõidutada ja nende väärtust sellega tõsta?

Massiivse mootorikatte all peidab ennast 5,4-liitrine bensiinimootor. Rasket autot edasi sikutama on just see parim jõuallikas. Loomulikult on sellise mootorivaliku üheks põhjuseks see, et ta on ju ameeriklane, ning tootjamaale kohaselt peab tohutu auto aistevahet kaunistama ikkagi V8. Kuigi oleme seda tüüpi mootoreid harjunud seostama suure müra ja meeletu tõmbega, pole selle auto puhul asi üldse nii. Jah, tõmmet on Lincolnil küll - päris igemeid paljaks kiirendamisel ei pigista, kuid möödasõidul hätta ka ei jää. Samas pole suure mootori lõrinat salongi kuulda muidu kui ainult kiirendamisel. Ökonoomsusest siinkohal rääkima ei hakkakski, sest kes jaksab sellise auto osta, jaksab sinna ka bensiini tankida … pidevalt.

Mingeid maastikuomadusi Navigatorist otsida ei tasuks. Jah, ta on küll kõrgem kui tavalised autod, kuid ikkagi piisavalt madal ja ahvina ronivat maasturit temast ei saa. Sõita on tänu sõltumatule vedrustusele pehme ja mõnus, justkui rahuliku ilmaga suure laevaga merel, kui laev kergelt üles-alla õõtsub. Selline asi teeb juhi muidugi uniseks, kuid samas peab hiigelsuure Lincolniga meie teedel ettevaatlik olema - tavalisel maanteel jooksevad tee kesk- ja servajoon täpselt rataste kõrval.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing