Metsast potti ja potist suhu

Igal juhul kondab meie metsades palju ringi olevusi, kelle liha hindavad kõrgelt nii vorstimeistrid, jahimehed kui ka gurmaanidest restoranikülastajad. Samas tuleb tõele au andes tõdeda, et karu-, metssea- või küülikuliha ei ole nii kerge saada kui veist või kana. Mis tähendab, et peab olema ettevaatlikkust ja teadmisi, mis ajal kas siis karu-, põdra- või metssealiha süüa.

Teine väga oluline kriteerium on kokk, kelle käsutusse liha antakse. Kuna veist ja siga on meil nagu muda, siis saab praetüki visata koertele või müüa odavamalt, kui see on ära kõrvetatud või sobimatute lisadega kokku mökerdatud. Haruldase lihaga tuleb aga haruldaselt ringi käia. Põtra tuleb enne korralikult leotada ja marineerida ja siis kas kotletiks või ahjupraeks vormida, karu tuleb samuti marineerida ning seejärel veinis vinnutada. Karulihast saab täiesti harukordset suppi. Metssiga tuleb aga muhedalt praadida, tasasel ja pikaldasel tulel, et see seest pisut roosaks jääks, kuid kest krõbedaks tõmbuks.

Igal jahimehel on muidugi omad nipid, kuidas metsaelukate lihaga ümber käia. Enamik jahimehi on ka terviklikud kokk-gurmaanid, kes lasevad looma, nülivad, tükeldavad, marineerivad, küpsetavad ja maitsevad. Kokkuvõtlikult täiuslik ahel.

Karu peetakse inimesega sarnaseks. Esiteks, kuna inimene tahab olla sama massiivne ja suursugune, kuid ka palju proosalisemal põhjusel, kuna karu astub täistallaga nagu inimene. Peetakse sarnaseks küll, kuid metsas lastakse haavlitega tagumikku ikka, kui nähakse.

Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes praegu rohkem kui viiesaja isendini. Looduses karu nägemise teeb raskeks see, et inimese juuresolekut märgates eelistavad nad eemale minna.

Kui karu on meie aladel elanud aastasadu või suisa tuhandeid, siis metsseaga on teised lood. Arvatavasti 1920. aastatest hakkasid kütid talviti üha sagedamini märkama metsades imelikke sõrajälgi. Seninägematu elukas - kitsest suurem, põdrast väiksem - käis mööda sooservi ja rabaääri. Ehk hirv? Kindlasti mitte: hirve sõrgatsid kõndimisel harilikult maapinnani ei küüni.

Varsti oli nõukamatel selgus käes - Eestisse oli jõudnud metssiga, ladina keeli sus scrofa. November-detsember on metssigade pereplaneerimise aeg. Siga liigub soistes paikades ja tihnikutes ning talle ei valmista raskusi toidupoolist maa seest välja tuhnida. Harukordselt hea haistmise ja kuulmisega loom, kes sööb kõike: taimsest toidust ja vihmaussist kuni põdura liigikaaslaseni.

Põder elab Maarjamaal juba õige pikka aega. Esimesed tähelepanekud on nii ammused, et isegi ajamäärangut ei saa lisada. Põder on suurim loom meie metsades. Õlakõrgus ületab põdral pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne kümne mehe kaaluga, 600 kg. Just suurusest tingituna on põdrad armastatud jahiloomad, raisku ei lähe loomast midagi, kõigest saab asja. Nahk põrandale, sarved seinale, liha potti ja kõik muu luuümbris vorstiks.

Hoolimata oma suurest jõust on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Eesti metsades elab enam kui kümme tuhat põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt kaks tuhat. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, juba üks jalahoop võib olla surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdrapulli mörisev soigumine. Põder elab kuni 15 aastat ja põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised.

Jänes, pikk-kõrv ja vana välejalg, on hinnatud uluk, kellele peetakse jahti koertega. Kuna väleduselt on jänes esmaklassiline, siis peab koer olema ehtne välk, et jänesekratist kinni saada. Jänesele peetakse jahti aasta läbi, kuna ta sigib, no, nagu küülik. Hea lihaga loomad on täiskasvanueelsed jänkud.

Lõppkokkuvõttes leidub meie metsades hulgaliselt loomi, kelle liha peetakse haruldaseks delikatessiks. Lisaks eelpool räägitule võime pikemalt peatuda veel kopral, kes on lihalt isegi hinnatum kui nimetatud, samuti hirvel ja mägral.

Kui teil on tuttav jahimees, helistage talle ning uurige liha kohta või veel parem, minge külla ja laske endale midagi valmistada. Te ei pettu.