Suveks purjede alla

Purjetada saab soovi korral pea igaüks, tuleb vaid valida omale sobiv tase. On ju purjetamine ka tekil päikesevõtmine, samal ajal kui meeskond tuult püüab leida. Vastavalt maitsele ja rahakotile saab iga huviline otsustada, kas ta soovib pigem rentida paadi kipriga või ise purjeotsi pingutada. Reeglina siiski peetakse puhkajaid rohkem maarottideks, õige purjetaja naudib just pärituulega laineharjadel kihutamist.

Kaspar Eisel sai purjetamisest maitse suhu juba väiksena, nüüd on ta pisikese laevastiku juht ning veab põhitööna inimesi tuule jõul üle mere: "Väiksena käisin kaasas Muhumaal purjetamislaagrites, kus tuttava isa oli treeneriks. Paar korda sain seal isegi proovida. Siis tuli paus sisse ja alles kümmekonna aasta eest tulin asja juurde tagasi. Ostsime veerandtonnise puujahi ja hakkasime sõitma. Nagu ikka, väiksemast tahad kogu aeg suurema peale minna. Pisikeses jahis ei mahu kajutis püsti seisma, kemmergut ei ole ja on igasugu muud ebamugavused."

Kasparil on äri hästi läinud, ta on sõpradega soetanud mitu suuremat jahti. "Korraldame purjekatel firmaüritusi, kuid lisaks veel näiteks purjetamiskoolitusi ja ka üritusi, mis otseselt purjetamist ei puuduta - sõidame Suure Tõllu peale, klient teeb seal väikese seminari ja siis tuleme tagasi. Sama ka Naissaarel või Aegnal. Viime inimesed argisest keskkonnast välja, kas või Peterburi või Gotlandile. Eriti kaugemal käinud ei ole, kuna reis kujuneks siis pikemaks kui nädal ning reeglina see ei sobi," kirjeldab Kaspar oma kapteniametit. "Vanasti sooviti tiirutada peamiselt Tallinna lahe peal, siis läks moodi Naissaarel käimine. Nüüdseks on Naissaar maha käinud, kuna looduspark seal ei tööta, ja inimesed on avastanud enda jaoks Prangli. Uusima trendina soovitakse sõita Soome saaristusse. Seal ei pahanda keegi, kui maabud ja seal viisakalt käitud. Olen kuulnud vaid ühest korrast, kus saare omanik vihastas, kui hommikul ärgates avastas, et tema tualetis on parasjagu pikk järjekord. Soomes on ka palju loodussadamaid, kus kohalik omavalitsus on teinud väikese kai ja võid seal olla, olemas on WCd ning grillmajad. Nädalavahetuseks hea reis," kirjeldab ta populaarsemaid purjede all puhkamise sihtkohti.

Kaspari sõnul tšarterpurjekate turg alles areneb: "Konkurente on tekkimas, aga turul kitsikust ei ole tunda, nendega on hoopis soe koostöö, vastastikku lausa jagatakse jahte. Kliendid leiavad meid tavaliselt internetist, aga ka helistavad, kui tuttavalt numbri saavad, vajadusel korjame seltskonna peale just sealt, kust vaja, näiteks linnahalli juurest Kalasadamast või Katariina kai juurest."

Suurema huvi korral on siiski mõistlik muretseda omale isiklik purjetamisvõimalus. Raamatute tõlkija ning kirjastaja Mihkel Mõisnik on purjetanud juba seitse aastat ja osaleb umbes kümnel purjevõistlusel aastas. "Sattusin kunagi ühele purjetamisreisile Gotlandile, edasi on juba ajalugu, enam jätta ei saanud. Alguses sõitsin meeskonnas, kuna kapten oli tuttav. Hiljem tegin eksamid ja soetasin omale vastava roolimeheloa ning varsti ka paadi, kuna lõpuks tekib ju ikka huvi oma jahi järele. Väga mõistlik on osta jaht mitme peale. Ma ei teagi eriti palju jahte, mis oleks vaid ühe inimese omanduses, kuna korralikult purjetada üksi niikuinii ei saa ja hooaeg on nii lühike, et patt on, kui paat seisab jõude," võtab Mihkel kiirelt kokku oma tee paadiomanikuks.

"Ostsime kolme peale veidi üle saja tuhande krooni maksva jahi Pilleriin neli aastat tagasi ja arvan, et kui ma prooviks seda praegu müüa, siis võiksin selle eest umbes sama raha tagasi saada. Meeskond ei ole meil sada protsenti kindel, jahi ümber tiirleb ikka mingi seltskond inimesi, kes vahel kattub ka teiste jahtide meeskondadega. Sellest ringist me siis alati sõitjad leiame. Kui võistelda, siis on vaja nelja inimest, niisama tiirutada saab ka kahekesi, mõne telefonikõnega saab reeglina asja korda. Merel käime vähemalt igal kolmapäeval, muudel aegadel pisteliselt. Raha me oma sõitjatelt ei võta, aga kulude katmisega tegeleme umbkaudu võrdselt, vastavalt südametunnistusele. Erinevatel aastatel on kulud erinevad, sõltudes näiteks sellest, kas ostad uue purje või mitte, aga keskmiselt umbes paarkümmend tuhat krooni aastas. Paljud jahid katavad oma püsikulud sponsorite abiga, meie oleme seni ise hakkama saanud," seletab Mihkel paadi omamise finantspoolt.

Selleks et purjetada, peab olema vastav luba, mida hakatakse varsti tõsisemalt kontrollima, juttu on olnud isegi merepolitsei loomisest. Nõudlus merehariduse järele on siiski suur ka ilma survemehhanismideta. HV Mereturismi juhataja Helle Hallika sõnul on lubadega asjad praegu veidi ligadi-logadi, kuid olukord on paranemas: "Hetkel kehtivad kõik samad tunnistused mis vanasti - roolimehe tunnistus, jahtkipri tunnistus, jahtkapteni tunnistus -, seda kuni 2007. aasta alguseni. Sealt alates on ainukene kehtiv tunnistus väikelaevajuhi tunnistus, mis annab õiguse juhtida nii paati, kaatrit kui ka jahti kogupikkusega 24 meetrit. Kõiki neid vanu lube, kui nad on olemas, saab ümber vahetada uue tunnistuse vastu, ehkki nende koolituse tase on väga erinev." Helle sõnul saab kursuseid teha Tallinnas Mereakadeemias, Revali merekoolis, HV Mereturismi OÜs ja veel mitmel pool Tartus, Pärnus ning saartel.

Kui palju paadijuhtimise õigusega inimesi Eestis on, ei oska keegi täpselt öelda, kuna alles vahetatakse lubasid, õiget arvu ei tea isegi Eesti Riiklik Autoregistrikeskus. Edaspidi peaks siiski olema info nende käes. Kes unustab loa vahetada, see peab hiljem eksami uuesti tegema.

Helle Hallika sõnul siiski load ei sõida ja huvi korral peaks alustama sellest, et kellegi käe all veidi purjetada saamaks mere tunnet ning kindlust, kas sa sobid merele või mitte. Kõik inimesed merd ei kannata. Kelle käe all sõita, leiab kõige lihtsamini jahtklubi juurest: "Tundub, et jahtide arv kasvab hüppeliselt, sadamate inimesed ei oska isegi hinnata, kui palju uusi jahte on tekkinud sel kevadel ja kui palju on veel tulekul. Küllap on siis neil kõigil kaptenid peal ja kahtlemata on neil kõigil ka meeskondi vaja. Ainult sõpruskonnast tavaliselt ei piisa. Kui inimesel on purjetamise huvi, siis kõige lihtsam on tulla jahtklubisse ja siin kaldal ringi vaadata või panna kuulutus klubi teadetetahvlile oma andmetega. Ma ei ole veel kuulnud, et keegi oleks kaldale jäänud."

Nõudlus merehariduse järele on samuti väga suur. "Tahtjaid on nii palju, et ei jaksa vastu võtta. Sel kevadel tõenäoliselt enam ühegi grupiga liituda ei saa. Kursused sisaldavad 80 tundi teooriat ja kõik, mis me räägime, on oluline, kaasa arvatud esmaabi - see, mis meil loetakse, ei kattu sellega, mida paljud maa peal on juba läbi teinud, meie loeme ikka seda, mida merel vaja läheb," seletab Helle Hallika, kelle juhitav kool kursuseid läbi viinud juba kümme aastat ja on selle aja jooksul merekõlbulikuks teinud ligi 650 inimest. Helle ise on purjetanud 1959. aastast: "Kui vähegi õnnestub, siis käin ka praegu merel. Oma jahti mul ei ole, aga kui vaja, siis aluse ikka leian. Mind siin teatakse."

Eestis toimub palju võistlusi, neist ühte kuulsamat, Kalevi Jahtklubi regatti Piirist-Piirini korraldab juba kolmandat aastat peaorganisaatorina Agnes Nõu: "See on Eesti ainus kommertsregatt ehk siis avamerevõistlus, kuhu on kutsutud ka mittepurjetajad, kes saavad tunda kaasa kogu purjevõistluse mõnu ja valu. Müüme reisijakohad eelkõige ettevõtetele, aga ära ei ole öeldud ka eraisikutele. Summa, mis osalemise eest küsitakse, ei ole väga suur, poolsada tuhat krooni on kalleim pakett firmale. Vastu pakutakse kaheksa päeva kvaliteetset meelelahutust mitmele inimesele. Kui eraisik soovib kaasa sõita, siis peab ta juba jahtidega otse suhtlema ja hea õnne korral võib see isegi tasuta õnnestuda mingil distantsil, kuna jahid osalemise eest ei maksa - regatt sisaldub nende iga-aastase klubimaksu sees. Sõit algab 18. juunil Narvast."

Agnes Nõu teeb regatti pooleldi hobi korras, igapäevaselt töötab ta koolitusfirmas A-Miks treener-konsultandina ja tegeleb juhtimis- ning müügikoolituste läbiviimisega, loeb lisaks veel Mainori Majanduskoolis valikainetena samu teemasid. Merel on ta käinud vahelduva eduga juba 20 aastat, kuid kaptenipabereid ei ole tal siiamaani ning lähiajal ka teha ei kavatse. "Meri on minu jaoks see koht, kus ma käin ennast välja elamas, lõõgastumas ega ole väga ametlik. Võib-olla ühel päeval ma teen need paberid ära. Jahiga merele minna päris üksi ei julgeks, aga meeskonnas sõites saan hakkama kõigega, keeruline osa on ehk sildumine," on Agnes heaks näiteks sellest, et ainult load ei sõida, oskused on tähtsamad. Ta käib merel 13-liikmelise naiskonnaga. Jaht on neil Santa Maria, mille sponsoriks ei ole küll maitseainefirma, vaid rõivatootja Ilves-Extra.

Regatile Piirist-Piirini on valitud peamiselt "merekõlbulikke" jahte ehk selliseid, kus ka tavainimesel on peal hea sõita, olemas on voodi, vesi, WC ja külmkapp. Veerandtonniseid jahte sõitma ei kutsuta, kuna nad ei ole sobilikud suurtega võistlema. "Nad võivad osaleda, kui soovivad, kuid nad kipuvad suurtest maha jääma ning see võtab võistlusvaimu vähemaks, kui pidevalt teisi vaid silmapiiril näha. Igal hommikul on uus start, nii et seitsmel etapil saab iga osaleja tunda võistlusmomenti, sadamates siiski meeskonnad tihti vahetuvad. Esimesel päeval sõidame vaid Narvast mööda jõge merele, kutsume seda proloogiks. Jahtide pardal on vaid hädapärane meeskond ning peale võetakse nii palju Narva linnakodanikke, kui mahub. Sõidetakse mootori abil aeglaselt Narva-Jõesuusse, regati avamine on seal väga populaarne üritus," räägib Agnes. Tema sõnul osaleb regatil kuni 15 jahti: "Piiri seab ette Eesti väikesadamate mahutavus. Kuna sõidavad suuremad jahid, siis on süviseprobleem - madalasse sadamasse ei pääse sisse."

Purjetajatel on suvised suuremad regatid seatud järjest, et saab puhkused vajadusel vastavalt planeerida. Tallinna-Narva regatt lõpeb Narvas just siis, kui sealt algab Piirist-Piirini, mis omakorda lõpeb Pärnus siis, kui seal algab Watergate'i regatt, mis omakorda lõpeb just Muhu väina regati avamiseks. Kui mõnel Visiooni lugejal on nüüd tekkinud huvi see suvehooaeg merel veeta, siis ei ole veel hilja. Agnes Nõu sõnul on paljud muidureisijad ostnud omale jahi just pärast mõnel regatil tuttavate meeskonnas osalemist.

Fotod: Meeli Küttim