Toompea loss - Riigikogu hoone

Toompea lossiansambel ühendab keskaegse ordulinnuse võimsa läänemüüri ja tornid, Lossi platsile avaneva aadlipaleed meenutava tsaariaegse kubermanguvalitsuse hoone ning lossihoovis asetseva sõjaeelse iseseisvuse aja Riigikogu hoone.

Ammust aega on Toompea olnud võimu sümboliks. Umbes tuhat aastat tagasi rajasid muistsed eestlased sellele järsunõlvalisele seljandikule Lindanise maalinnuse. Muistendi järgi kandis leinav Linda Kalevi hauale igalt poolt kive kokku, et paik järeltulevatele põlvedele tundmata ei jääks. Kivihunnik seisabki tänapäeval kui kõrge kaljuküngas Toompea-nimelisena Tallinnas.

Ajalooürikuis on jäädvustatud, et aastal 1219 hõivas Toompea Taani kuningas Valdemar II ja sellest ajast peale asus seal 700 aastat võõras võim. Taanlased alustasid 1227. aastal Toompea asukohale nelinurkse ringmüürilinnuse ehk kastelli rajamist. 1346. aastal sai kindluse peremeheks Liivi ordu. Rüütlid ehitasid 14. sajandi esimesel poolel Toompeale uue peahoone - konvendihoone. Konvendihoone oli tüüpiline keskaegne ehitis, kus elu- ja kaitseruumid asusid ühe katuse all. Muide, kõige paremini säilinud konvendihoone Eestis on Kuressaare linnus. Keskaegsest Toompea linnusemüürist on säilinud põhja- ja lõunatiib ning kolm torni. Kuulsaim neist on esmakordselt 1371. aastal mainitud vahitorn Pikk Hermann.

16. sajandi teisel poolel vahetusid Toompeal valitsejad, sest rüütelkond andis end Rootsi kuninga kaitse alla. 1589. aastal ehitati Toompeale esimest korda esindushoone - Riigisaalihoone, mis asus Pika Hermanni ja konvendihoone vahelisel alal linnamüüri küljes. Säilinud dokumentide põhjal võib arvata, et tegemist oli ühe silmapaistva rikkalike raidkivide ja maalingutega kaunistatud renessanssehitisega Eestis. Hoone peakorrus oli teine korrus, mille keskosas paiknes talalaega saal. Saali valgustamiseks raiuti läbi linnuse läänemüüri suured kaaraknad (mis restaureeriti 1998. aasta suvel) ja idamüüri uus väravaava, mis on tänini näha. Läänemüüris on rootsiaegne trompetipuhuja rõdu, millelt trompetihelide saatel rahvale kuninga seadusi ette loeti.

Pärast Põhjasõda jätsid Toompea uued peremehed venelased lossi ligi pooleks sajandiks unustuse hõlma. Katariina II käsul hakati 1867. aastal sinna ehitama Eestimaa kubermanguvalitsuse hoonet. See rajati linnuse idatiiba, töö käigus aeti kinni linnuse idaseina ees olnud vallikraav, lammutati osa ringmüüri ning riigisaalihoone. Kraavi kinniajamisega tekkis linnuse idaküljele plats, mida praegu tunneme Lossi platsina ja kubermangulossi ehitamisest alates hakati kogu kompleksi nimetama Toompea lossiks.

Arhitekt Johann Schultzi projekteeritud kubermanguvalitsuse hoone meenutab elegantset aadlipaleed, mille peafassaadil domineerivad veel barokk-kunsti motiivid ja maja sees valitseb varaklassitsism. Lossi teisel korrusel asuvat esindussaali nimetatakse Valgeks saaliks. Seda kaunistasid ovaalne peegellagi ja rippdekoorid seintel - antiigi eeskujul vaasid, urnid, trofeed.

Peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri tööruumid. Peakorruse ruumid moodustasid põhja-lõunasuunalise anfilaadi Lossi platsi ääres.

Ülejäänud linnuse haldamisega oli tsaariajal raskusi, sest ruume oli palju. Linnuse kagunurka rajati avalik park - Kuberneri aed. 19. sajandi lõpul ehitati kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa arhiivihoone ning konvendihoone muudeti vanglaks. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal tungisid rahvahulgad Toompeale ja panid vangla põlema. Pärast tsaarivõimu kukutamist lahkus ka Toompealt võõras võim.

Iseseisva Eesti Vabariigi esimene parlament - Asutav Kogu - pidas oma esimesed istungid Estonias. Seejärel tulid aastail 1919-22 rahvaasemikud kokku Toompea lossi Valges saalis. Uhke ruum jäi aga saja kahekümnele liikmele kitsaks.

Uue parlamendihoone asukoha valik tekitas suurt poleemikat. Valitsuskeskuse õuel seisid varemed ja samas polnud Tallinnas ühtki kohta, kus parlament saaks koos käia. Kui siis Riigikogu hoone konvendihoone müüre järgides valmis ehitati, tekitas tõsist pahameelt see, et Eesti rahvaesindus peideti võõrvõimu kantsi - meie, uue riigi eestlased, oleksime pidanud ehitama oma ühiskonna sümboli all-linna inimeste keskele, märgib Mart Kalm monograafias "Eesti 20. sajandi arhitektuur".

Eesti Vabariigi esimene riiklik ehitis - Riigikogu hoone (1920-22), mille kavandasid noored arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson -, kujunes jõuliseks sissejuhatuseks uue riigi arhitektuurile, jäädes ühtlasi selle üheks kõige originaalsemaks saavutuseks, nendib professor Kalm.

Riigikogu hoones on põimunud kaks 1920ndate Euroopa arhitektuuris levinud suundumust - väljast traditsionalistlik ja seest ekspressionistlik. Ehitis on unikaalne parlamendihoone maailmas.

Kolmekorruseline nelja tiivaga maja asub ümber trapetsikujulise siseõue, järgides üsna täpselt konvendihoone põhiplaani. Vaid lõunatiib on laiem, kuna selle koha peale projekteeriti Riigikogu saal.

"1920. aastate traditsionalismi iseloomulikud jooned avalduvad eelkõige maja välisilmes. Hoone moodustab raskepärane liigendamata ehituskehand, mida katab kõrge tõstetud räästaga punasest kivist kelpkatus. Fassaadil vähe aknaid, sissepääsu madalad kaared mõjuvad eriti arhaiseerivalt. Ekspressionismile osutavad fassaadi heleda kontrastselt mustad raamistused, mis eriti dramaatilise ilme võtavad tagurpidi püramiididest koosneval karniisil ja saaliakende lopsakal graniidist raamistusel. Viimane on justkui rahvusromantismi edasiarendus ekspressionistliku vormideformatsiooni suunas," kommenteerib arhitektuuriloolane Kalm.

Majas sees valitsevad ekspressionistlikud kujundusvõtted veelgi jõulisemalt - alates interjööri värvilahendustest kuni kolmnurga kujundeist lähtuva dekoorini. Alates vestibüüli õõnespüramiididega laest kohtab kõikjal plastilist siksakmotiivi.

Ajaloohuviline Riigikogu liige Reet Roos teab rääkida, et arhitekt Habermanni selgitusel saavat neil saehambaid meenutavail sakkidel rahvasaadikud oma mõistust teritada.

Hoone väljapaistvaim ruum on läbi kolme korruse ulatuv ultramariinsiniste seinte ja lainetava kumera sidrunkollase laega istungisaal. Saali seinast eraldab lage sakiline karniis, mille taha on peidetud lambid. Varjatud valgusallika kasutamine oli tollal väga uuenduslik, kõnelemata sel ajal elektri kasutuselevõtust ja terviklahendustest. Muide, Riigikogu hoone oli Tallinnas esimene avalik hoone, kuhu projekteeriti elektrivalgustus.

Istungitesaali ilmestavad roostepruunid sakkidega akna- ja uksepõsed, algselt rohelise kaleviga kaetud lauad ja mustjassinise sametkattega toolid. Riigikogu hoone mööbel valmistati arhitektide kavandite järgi Lutheri vabrikus.

Istungisaali tagumiste uste taha jäävat koridoriosa nimetasid arhitektid ekspressionistlikuks koopaks, jutustab Reet Roos hoonet tutvustades. Koopa tume lagi loob saali sisenejale mulje, et see on tegelikkusest avaram ja saali kuplikujuline lagi veelgi kõrgem. Arhitektidel õnnestuski luua ruumiillusiooni - telekaamerad ja fotoaparaadid on vaatajani toonud vaateid palju suuremast saalist. Tegelikult on istungitesaal mõnusate mõõtmetega ruum, kus saadikuil peaks olema hea töötada.

"Koopasse on arhitektid projekteerinud ka kõlaefekti, et kulissinfo leviks. Kui ühes nurgas sosistatakse saladusi, siis teises nurgas on need hästi kuulda," sõnab Roos. Lossi külastavad lapsed pidid seda võimalust alati lustiga kontrollima.

Reet Roos osutab ka ajakirjanikefuajee seina müüritud keskaegsest linnusest pärit aknaniši palendikividele. Vasakpoolsel on kujutatud karuohakas ja paremal viinamari. Kiviplaate on võimalik seostada piiblikäskudega: "Tee tööd Issanda Viinamäel" ja "Palehigis pead sa oma leiba teenima!".

Riigikogu hoone valmimise järel ehitati lossi põhjaküljele Eugen Habermanni projekteeritud traditsionalistlik ametnikemaja. Pärast autoritaarse korra kehtestamist 1934. aastal hakati riiklust sümboliseerivaid ehitisi uue aja nõudmistele kohandama. Järgmisel aastal rajati lossi lõunaküljele siseministeeriumi tarvis kubermanguvalitsuse stiilist lähtuv paleelik lõunatiib, mille kavandas arhitekt Alar Kotli. Järgmisel

aastal sai ka Kuberneri aed uue sobiva kujunduse, rekonstrueeriti Valge saal.

Taasiseseisvunud Eestis tegutsesid Toompea lossis nii Riigikogu kui ka vabariigi valitsus, kes pidas oma istungeid Valges saalis. Alates 2000. aasta suvest, kui valitsus kolis Stenbocki majja, jäi kogu lossikompleks Riigikogule.

Tänapäeval on hooned tagasi saamas oma ajaloolist interjööri. Suurt tööd alustas meeskond sisearhitekti ja restauraatori Leila Pärtelpoja juhtimisel. 1997. aasta suvel taastati istungisaal ning järgmisel suvel Riigikogu hoone koridorid ja vestibüül esialgsel kujul. Taas on avatud vahepeal kinni ehitatud ristikäik.

Idatiivas renoveeritud endistes kuberneri eluruumides paiknevad ajaloolise ja tänapäevase mööbliga sisustatud Riigikogu esimehe tööruumid. Ruumide anfilaad on avatud ja lõpeb põhjaseinas Johann Schultzi kavandatud originaalse peegelseinaga. Ruumide sisekujunduses, kus ajaloolise interjööri ja mööbli taastamine pole enam

võimalik, lähtutakse lossi sajanditevanusest traditsioonist ja siin asuva institutsiooni väärikusest, kõneleb Pärtelpoeg.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk