Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tortillast saab Mehhikos nii süüa kui ka juua

Peeter Eerik Ots 26. mai 2006, 00:00

Vaesemates muldpõrandaga majakestes valmistab perenaine söögiks peamiselt tortillasid ja ube. Kui kohvioad on otsas, kõrvetab ta tortillad lihtsalt sedavõrd üle, et kuumas vees leotatuna annavad need tee mõõdu välja. Küpsised tee kõrvale saab samuti tortilladest - tuleb neid lihtsalt rohkem praadida.

Parimaid maitseüllatusi pakkus aga mereandide käsitlemine. Kogu täiega röstitud hiidkrevetid ja lahti lõigatuna tulel praetud kalad sõime viimseni ära. Kord nautisime kohalikku kööki jõesängi ehitatud varjualuses, kus elekter täitis kahte ülesannet. Külmkapis pidi alati olema külm õlu ning parimad salsarütmid pidid mütsuma võimalikult valjult.

Vett kohalikud kaevust või jõest ei võta. Jääd ja vett vedavaid sõidukeid kohtas Mehhikos igal sammul, ka kõige uskumatumatel mägiteedel mõnekümne elanikuga küla varustamas.

Samas pakkus tolmusel külateel huvitavat vaatepilti minikaupluse ees peatunud paarimeetrise kapotiga auto. Algselt tundus, et roolis istub üksnes suur sombreero.

Tolmupilve hajudes oli näha ka teravsilmset juhti, kes end aknast välja vaatamiseks pisut kergitas. Loodus pole mehhiklastele just palju pikkust andnud, sestap tundubki 4-5-liitrine bensiiniõgija liikuvat sombreero juhtimisel.

Enam kui saja miljoni inimesega Mehhikos tähendab hajaasustus tõeliselt hajali asumist. Mägedes võib näha väikeseid külasid vaheldumas üksikute elamutega ning vahemaad tuleks mõõta päevade, mitte tundidega.

See tähendab pikki vahemaid ning seetõttu on suurt rõhku pandud bussiliiklusele. Bussid on mugavad, vast liigagi jahutatud õhuga ning suure jalaruumiga. Viimase vajaduses pole imestada, elasin isegi üle 11tunnise bussisõidu mägedesse.

Bussis püüab pilku teeääri kattev prügikiht. Mehhikos on elementaarne, et autoaken on sama kui prügikastikaas. Teede ääres ootavad kutsuvalt suured basura-kirjadega prügitünnid ja hoiatavad prügi mahapanemise eest karistust lubavad plakatid - need tunneb ära ümbritsevate suurte prügihunnikute järgi.

Hotellide klantspuhtus vaheldub kõrvalkrundi prügimägedega, hotellirahvast ei tundu see vaevavat. Teeäärsetes külades, kus veesüsteeme pole ilmselt kunagi olnud, pestakse pesu jõenires. Paarkümmend meetrit allavoolu kohast, kuhu põllul küürutavad naised umbrohu ja muu prahi viskavad. Pesu saab puhtaks, sest kasutatakse kaasaegseimaid pesuvahendeid.

Selles looduslikus pesuruumis on tavaline tänapäevane keemia - ja isegi valgendaja - ning mitte loodusseep. Kas naturaalne teadmatus või hoolimatus!? Kaldun uskuma esimest.

Turistide autosid politsei seal naljalt ei peata, pagasiruumi ja meie liikumise kohta tunti huvi paari looduspargi piiril - võibolla on sealt üritatud flamingosid või alligaatoreid salaja välja transportida.

Korrakaitsjate tegevust nägime Playa del Carmeni rannakülas, kus mõnikümmend meetrit meie hotellist eemal süttis segastel asjaoludel kohalik ööklubi. Tuule suund oli meile soodus, jäime pealtvaataja ja veetassija rolli. Ööklubi koosnes peamiselt suurest letist, ümber kiikedest n-ö baaripukid ja ülisuur rookatus. Tugev tuul viis sädemed rookatustest kiiresti edasi ning mõne hetkega läks läbi hotellirajooni paarikümne meetri laiune tulekahjuriba.

Tuletõrje pumbas kohalike tärnihotellide basseinidest vett tule liikumissuunale jäävate majutuspaikade seintele-katustele. Kuigi ärevus ja segadus oli suur, jäi tunne, et sisimas ollakse rahulikud. On ilmselt tulekahjugi kõigest üks tagasilöökidest, mis seda kaunist randa ikka aeg-ajalt külastab.

Mullu suvel ja sügisel elas sealne rahvas üle mitu ägedat orkaani ja tornaadot. Kuigi kannatada sai peamiselt patupesa Cancun, oli valge liiv ja teed päris pikalt mööda Kariibi mere randa ära uhutud. Kiiduväärselt nõudis omavalitsus ülesehituse ja turismiarenduse juures omapäraste värvikate hoonetega kunagise kaluriküla olemuse säilitamist.

Vaated katkenud kiirteest saatsid meid Lõuna-Mehhikos pea kogu Vaikse ookeani rannale jääva tee Guatemalast Tuxtlani. Rannikul märatsenud loodusjõududest andsid aimu kuni poole kilomeetri laiused rajad mägedest ookeanini, põhjas lahtiuhutud puid ja muud sodi.

Mehhikos tunneb end kõige paremini kohalikega nende keeles suheldes. Kuigi kogu turistile hõlmatav Yucatani poolsaar suhtleb valgetega soravas inglise keeles, jääb peateedest kõrvale astudes sellega hätta. Küll oskab iga pisemgi põnn turistitrükistele märgitud külakeses küsida "give me a peso". Samahästi võiks ta küsida ka dollarit, see valuuta on koos peesoga kõrvuti käibel kõigis suhetes.

Fotod: Peeter Eerik Ots

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing