Aastaga on Eestis kogutud Atlandi ookeanini kulgev pakendirodu

Alates eelmise aasta 1. maist kuni tänavu 1. maini on OÜ Eesti Pandipakendi andmeil kogutud üle Eesti ligi 90 miljonit pakendit. Kui kõik need aasta jooksul kogutud pakendid üksteise kõrvale ritta panna, kataks see vahemaa Tallinnast Lissaboni.

OÜ Eesti Pandipakend (EPP) on aastase tegutsemise järel jõudmas samale tasemele mitmeid aastaid tegutsenud Rootsi, Norra ja Soome panditaara kogumise süsteemiga ning Eestilt on sellealast nõu küsinud juba näiteks Läti, Leedu ja isegi Malta.

EPP võttis tagatisraha süsteemi loomisel eeskuju Põhjamaadest, kus pakendi tagastamise kultuur on kestnud Soomes juba üle kümne, Rootsis aga juba üle kahekümne aasta. Eesti eesmärk oli ehitada üles ja rakendada hästitoimiv ja jätkusuutlik süsteem. Olgu öeldud, et Lätis ja Leedus ei ole pandipakendi süsteem veel käivitunud.

Põhjamaade kogemustest õppis EPP üldiseid süsteemile omaseid põhimõtteid, nagu näiteks seda, et pakendeid tagastatakse tervel kujul, mitte kokkupressitult, sest see võimaldab kogu aruandluse läbipaistvust. IT-süsteem arendati välja Rootsis toimiva põhjal, samas kui transport kujundati Norra näitel. Vigade vältimise oskuse andis aga Saksamaa tagatisrahasüsteemi arengu jälgimine.

Norras ja Rootsis toimub enamik pakendite vastuvõtust automaatidega ja käsitsi kogutakse umbes 20% kogumahust.

Eestis kogutakse 80% pakenditest käsitsi ja 20% automaatidega. Kuid ka Eestis on alates 2005. aasta 1. maist paigaldatud 81 taaramasinat.

Eestis käivitunud panditaarasüsteemi kiiret arengut tunnustas ka hiljuti Eestit külastanud Norra taaskasutusorganisatsiooni Norsk Resirk juhataja Jarle Grytli. Grytli hinnangul on Eesti olulisel määral suutnud vältida algajatele omaseid eksimusi ja leidnud kitsaskohtadele efektiivseid lahendusi. Ka Norra panditaara kogumise ettevõtet kimbutasid algusaastatel probleemid - pakendite loendamise täpsus, transpordi korraldamine ning loetamatud triipkoodid. Nii Norrast kui ka teistest Põhjamaadest eristab Eestit aga see, et neis riikides ei ole kunagi olnud taarapunkte ja inimesi ei tulnud "ümber õpetada" pakendeid poodidesse tagastama.

Oma tegevust alustades pidas EPP suurimaks võimalikuks raskuseks inimeste harjumuste visa muutumist. 2004. aastal tellitud pilootuuringu järgi olid inimesed pakendite tagastamise osas üsna umbusklikud.

Näiteks oldi arvamusel, et taara viimine suurde poodi läbi peaukse ei ole sobiv. Selleks otstarbeks arvati paremini sobivat kaupluse tagauks. Samuti suhtuti umbusuga taaraautomaatidesse. Näiteks kardeti, et automaat võib katki minna või tagastusraha otsa lõppeda. Samuti peljati, et vanemad inimesed peavad tagastamisprotseduuri liialt keeruliseks. Tänaseks on toimiv süsteem paljud kahtlused hajutanud.

Möödunud aastal Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringu tulemuste põhjal on teadlikkus pandipakendite tagastamise süsteemist kõrge, sellega on kursis 94% elanikkonnast. Mitmesugust taarat tagastas 2005. aasta lõpus 65% elanikkonnast.

Juba praegu soovivad riigid, kus panditaara süsteemiga alles alustatakse, õppida Eesti kogemusest. Huvi Eesti süsteemi rakendamis- ja planeerimisetappide vastu on tundnud Malta keskkonnaministeerium, samuti Läti ja Leedu taaskasutusorganisatsioonid, jäätmekäitlejad ja ministeeriumid.

Süsteemi efektiivsemaks muutmisel on Eesti oma kogemustega abiks Islandi tagatisrahasüsteemile, mis on Eesti süsteemist küll kauem toiminud, kuid saab Eesti lühikest praktikat hästi ära kasutada.

Eelkõige on eeskuju vääriv Eesti inimeste valmidus keskkonnasõbralikud harjumused kiiresti omaks võtta.

Autor: Birgit Tolmann