Masinate müügifirma Wihuri avas uue teeninduskeskuse

Uus teeninduskompleks läks ASi Wihuri juhatuse liikme ja müügijuhi Erkki Kaisla sõnul maksma 22 miljonit krooni ning koos siseseadmetega on kompleksi maksumus üle 30 miljoni krooni.

Kaisla lisab, et uue keskuse rajamise tingis asjaolu, et varasemad ruumid jäid kitsaks ja olid vananenud. Samuti on tema sõnul masinate müük kasvanud viimastel aastatel kaks korda ning suurenenud on ka vajadus hoolduse ja remondi ehk kogu teenustepaketi järele.

"Selliste uute keskuste kerkimine on praeguse kiiresti kasvava turu tingimustes loomulik protsess, mis eelkõige parandab pakutavat teenust. Selline areng on ainult tervitatav," ütleb konkureeriva rasketehnika edasimüüja ASi Mecro tegevdirektor Priit Prints.

Wihuri poolt oleks seda investeeringut oodanud isegi mõne aasta eest, kuna suurem osa rasketehnika müüjaid on oma teeninduskeskused Tallinnas juba varem avanud, lisab ta. Printsi sõnul kasvab praegu ehitusmasinate turg tormiliselt ka väljaspool Tallinna ning maakonnakeskustessegi ehitatakse suuremaid müügi- ja hoolduskeskusi. Stokker (Mecro kaubamärk - toim.) avas näiteks möödunud aastal uued ehitusmasinate müügi- ja hooldekeskused nii Tartus, Narvas kui ka Pärnus.

"Ehitusmasinate turu kasv esimeses kvartalis oli võrreldes eelmise aasta sama ajaga ligi kahekordne," märgib Prints. Kaisla sõnul kasvab tänu uuele teeninduskeskusele teenuste hulk ning paraneb oluliselt teeninduse kvaliteet ja kiirus. "Samuti annab uus keskus personalile senisest paremad töötingimused."

Rahvusvahelisse tööstus- ja kaubanduskontserni Wihuri kuuluv AS Wihuri impordib Eestisse mitmete oma ala juhtivate tootjate masinaid ja seadmeid ning tegeleb nende hoolduse ja remondiga. Wihuri tootevalikus on Caterpillari ehitus- ja kaevandusmasinad ning jõuseadmed, Wille kinnisvarahooldusmasinad, Sullairi kompressorid ja suruõhutööriistad, Swepaci pinnasetihendajad, AHSi, Hunteri ja Filcari autotöökojaseadmed.

ASi Wihuri aastakäive ületab 150 miljoni krooni piiri. Ettevõtte klientide hulgas on teiste seas Eesti Põlevkivi, Narva Elektrijaamad, Silmet, BLRT ja Cramo Eesti.

Kuna ettevõtte tulumaks laekub täielikult riigieelarvesse, siis Saue linn sellise uue keskuse avamisest rahalist tulu ei saa, ütleb Saue linnapea Ero Liivik. Samas möönab Liivik, et see annab linnale ettevõtjasõbraliku linna maine, kus on loodud vajalikud võimalused ja infrastruktuurid. Kuivõrd maksupoliitika on Liiviku sõnul riigi käes, siis puuduvad omavalitsustel otsesed hoovad kohapealse ettevõtluse turgutamiseks. "Saame eelkõige aidata hea koostöö kaudu. Näiteks oleme käivitanud Saue linna internetilehel koostöös kohalike ettevõtjatega elektroonilise tööbörsi," räägib Liivik.

Wihuri uues kompleksis on ühe hektari suurune plats. Uue hoone pindala on 1600 m2, millest kontor ja ladu hõlmavad kumbki 400 m2 ning töökoda 800 m2. Maja on projekteeritud selliselt, et töökojas saaks teenindada ka üle 100 tonni kaaluvaid masinaid, märgib Kaisla.

Sellisteks masinateks on näiteks CAT D11R buldooserid kaaluga ca 120 tonni ja saha mahuga kuni 34 m3, CAT 992G frontaallaadur kopamahuga 12 m3, karjäärikallurid 777 kandevõimega kuni 100 tonni.

Olme-, tööstus- ning ohtlike jäätmete kasvav hulk on probleem, millega puutuvad kokku enamus maailmariikidest.

Lääne-Euroopas, kus inimasustus on Eestiga võrreldes märksa tihedam, millest tulenevad teravad ruumiprobleemid, on kasutusele võetud jäätmete põletamine. Põletamise kasuks otsustamise üks ajend on olnud väärarusaam, et nii saab jäätmetest kõige lihtsamalt vabaneda. Kuid ained ei kao, nad vaid muunduvad. Jäätmete põletamisel toimub samuti ainete muundumine ning tahked jäätmed siirduvad gaasilisse olekusse, eralduvad atmosfääri ning põletuskoldesse jääb jäägina tuhk.

Atmosfääri eralduvad sorteerimata jäätmete põletamisel paljud keskkonnale ohtlikud ained: dioksiinid, polüklooritud bifenüülid (PCB), polüklooritud süsivesinikud, raskemetallid. Need keemilised ained, mis põletusprotsessis ei hävine, jäävad pikemaks ajaks keskkonda (püsivad ained), akumuleeruvad organismide rasvkoes (bioakumulatsioon) ning avaldavad ökotoksilist mõju.

Näiteks dioksiin on looduses suhteliselt püsiv ning selle poolestusaeg ulatub kümne aastani. Looduses on dioksiin tekkinud peamiselt inimtegevuse tulemusena, 40-80% osas prügi põletamisel. Kõige enam dioksiini tekib kloori sisaldava plastmassprügi (nt ehitusmaterjalina kasutatava PVC) põlemisel. Ohtlike ainete kaugele levikut kinnitab fakt, et vaid 2% jäätmete põletamisel eralduvatest dioksiinidest ladestub lähiümbruskonnas.

Inimeseni jõuab dioksiin põhiliselt toiduahela kaudu, seda siis dioksiinidest ja raskemetallidest saastatud põllul kasvatatud saaduseid tarbides või saastatud karjamaal toitunud lehma piima juues. Eriti ohtlikuks loetakse dioksiinist reostatud veekogudest pärineva kala tarbimist. Teaduslikel andmetel võib dioksiiniga saastatud toiduainete söömine kahjustada maksa, kesknärvisüsteemi ja immuunsussüsteemi, samuti põhjustada vähki.

Viimasel aastakümnel tehtud jõupingutused prügipõletamistehnoloogiate täiustamisel on vähendanud lenduvate dioksiinide hulka, kuid siiski on see peamine dioksiiniallikas maailmas (nt Suurbritannias 30-56% emissioonist). Samas on dioksiinide sisalduse vähendamine suitsus toonud kaasa nende sisalduse tõusu jääktuhas.

See viitab sellele, et jäätmete põletamine on väga vastuoluline tegevus, kui võtta arvesse selle mõju keskkonnale ja inimese tervisele ning ka majanduslikult ei ole tegu mõistliku lahendusega jäätmeprobleemidele.

Avalikkuse suure vastuseisu tõttu prügi põletamisele on Filipiinide valitsus võtnud vastu otsuse, mis keelustab olme-, meditsiiniliste ning ohtlike jäätmete tuhastamise. Selle asemel otsitakse võimalusi jäätmetekke vähendamiseks ja taaskasutamise edendamiseks.

Ainuvõimalik tee jäätmeprobleemide lahendamiseks saab olla jäätmetekke vähendamine ning tekkinud jäätmete taaskasutamine. Jäätmetekke vähendamiseks tuleb pöörata tähelepanu toodete võimalikult vähesele pakendamisele, ressursside taaskasutamist peavad aitama suunata erinevad majanduslikud vahendid ja keskkonnamaksud. Kindlasti tuleb aga hoiduda materjalide kasutuselevõtust, mida ei saa ohutult taaskasutada või käidelda.