Veokijuhi koolitaja töö on segu pedagoogikast ja psühholoogiast

Miks pole lapsest saati veokijuhiks tihanud mees, kes on oma veerand sajandit transpordisektoriga kokku puutunud, ise veokijuhi rollis maanteedel kilomeetreid mõõtmas?

"Saatus on mind viinud kogu aeg teiste projektide juurde. Lisaks tehnikale meeldib mulle ka pedagoogikatöö. Kütust ning masinat säästva sõidustiili õpetamine ongi koht, kus ma saan mõlemad huvid ühendada.

Meeldib inimestega suhelda. On olnud ka juhtumeid, kus on tulnud olla psühholoogi rollis," rääkis Kuivkaev, kes alates 2001. aastast on tegutsenud Silberauto tarbesõidukite tehnilise väljaõppe osakonnas projektijuhina ehk maakeeli, õpetab tarbesõidukite juhte kokkuhoidlikult ning masinat säästvalt sõitma.

Kuigi tehnika üha paraneb, samuti töötingimused - suured veokid on muutunud nagu kodudeks - ei torma koolilõpetajad suurte masinate rooli keerama. Põhjuseid selleks on mitmeid alates kutsehariduse alarahastatusest ning lõpetades C-kategooria juhilubade kalli õppega.

Kuivkaevu sõnul on heade veokijuhtide põua taga hulk tegureid, millest kõige suuremat mõju avaldab veokijuhi ameti madal maine.

"Kõik algab tegelikult koolidest pihta, kui õpe toimub ikka nõukogudeaegsete masinatega, siis see just tulevasi töömehi ameti juurde ei meelita. Samas on arusaadav, et uus tehnika on kallis ning seda õppeprogrammis kasutada ei ole koolidel rahaliste vahendite tõttu sageli just võimalik," sõnas Kuivkaev.

Samas, kui vaadata palku, siis need on vägagi konkurentsivõimelised, kui seda Eesti keskmise palgaga võrrelda.

Pole täpseid andmeid, kui palju Eestis töötav kaugvedudega tegelev veokijuht teenib, kuid erinevatel hinnangutel võib see ulatuda isegi 15 000-18 000 krooni piiridesse.

Lääne-Euroopas töötavate meeste palk on sellest omakorda kordi kõrgem, ulatudes 30 000-40 000 krooni kanti. Töö ise aga võib olla vägagi karm. Lisaks sellele, et kodunt ollakse pidevalt eemal, võib päevane kilometraaž küündida tuhande kilomeetrini. Kuus teeb see ei rohkem ega vähem kui 20 000 kilomeetrit. Viimane on aga tõeline lagi.

"Meie probleem on selles, et kõik noored lähevad kergema vastupanu teed, lähevad näiteks kinnisvaramaakleriks - palju mõtlema ei pea, aga raha saab kohe palju kätte, mille eest saab midagi huvitavat osta," on Kuivkaev noorte suhtes mõnevõrra kriitiline.

Samas usub ta helgemasse tulevikku, öeldes, et ajad, mil veokijuhi amet populaarne oli, tulevad kindlasti tagasi, tuleb vaid hetke mõõn üle elada.

Kuivkaevu sõnul on ta aastate jooksul ökonoomse sõidu kohta seinast seina arvamusi kuulnud. On juhte, kes peavad ökonoomset sõitu oluliseks, teised jälle on arvamusel, et sellise sõidustiiliga pole võimalik sihtkohta õigeks ajaks jõuda.

"Kui Euroopas ringi vaadata, siis on Eesti veokijuhid seal hinnas. Kuna jagan teadmisi ka Leedus, siis julgen küll väita, et eestlane hoolib oma tehnikast tunduvalt rohkem, kas või seetõttu, et neil on üldjuhul salongid puhtamad kui leedukatel," tõi Kuivkaev ühe näite.

Samas pole probleemidest pääsenud Leedu ettevõtjadki - ka seal valitseb rekkajuhtide põud, probleemi on püütud lahendada ukrainlastest töötajate sissetoomisega, kuid see pole piisavalt leevendust toonud.

Õppe käigus on Kuivkaev kokku puutunud erinevate sõidutingimustega. Kaugemateks paikadeks on olnud Lõuna-Aafrika Vabariik (LAV) ning Saudi Araabia.

Liivatormis sõit on tema tähelepanekut mööda ohtlikum kui meil siin lumistel teedel.

LAVis on küll teed head, kuid mägised tingimused andsid hea sõidukogemuse, kuidas säästa pidureid ja mootorit ning seda võimalikult väikese kütusekuluga.

Kas veokijuhiks sünnitakse? "Kindlasti ei sünnita rekkajuhiks. Selleks on vaja aastaid tublit tööd teha. Olen kohanud ka mehi, kes 40 aastat rooli keeranud, kuid veokijuhi ametit pole selgeks saanud. Mõned inimesed lihtsalt ei sobi rooli keerama. Peab olema huvi tehnika ja ameti vastu ning soov õppida. Kuigi idee järgi peaksin masinatest detailideni kõike teadma, tunnen ikka, et on veel palju õppida," võttis Kuivkaev olukorra kokku.