Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vanalinnas ehitamise keerukal teel on abiks asjatundjad

Monica Raud 01. juuni 2006, 00:00

Vanalinn on tegelikult üldisem mõiste, täpsemalt on piiritletud linnade muinsuskaitse- ja miljööväärtuslikud alad. Vanalinn ja muinsuskaitseala tihti kattuvad, kuid ei pruugi. "Riikliku kaitse alla ehk muinsuskaitsealale kuuluvad ajaloolised linnasüdamed ehk teisiti võib neid ka vanalinnaks nimetada," sõnab muinsuskaitseameti Võrumaa vaneminspektor Triin Vissel.

Võru vanalinna muinsuskaitsealaga oli selline lugu, et see moodustati 1973. aastal ning sinna kuulus peaaegu kogu algne linna territoorium. 2006. aastal korrigeeriti valitsuse määrusega muinsuskaitseala piire seoses sellega, et nõukogude ajal oli sõjas hävinud hoonestuse asemele ehitatud vanalinna ja kaitsealale sobimatuid betoonist korrusmaju.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Olev Liivik ütleb, et muinsuskaitsevaldkonnas on ehitamise asemel olulised märksõnad konserveerimine ja restaureerimine. Ehitusseadus neid mõisteid ei tunne, vaid vaatleb neid laiemas mõttes rekonstrueerimisena. Sestap on oluline teha vahet muinsuskaitseseaduse ja ehitusseaduse regulatsiooni vahel. Esimene on ehitusseadust täpsustav eriseadus.

Vanalinnas ehitades tuleb eelkõige jälgida vajalike dokumentide olemasolu. Muinsuskaitse eritingimused määravad muuhulgas ära kõik väärtuslikud detailid hoone juures, mis tuleb säilitada, samuti selle, kas ja kuhu on võimalik juurdeehitusi teha.

Need eritingimused on ehitusprojekti koostamise aluseks. "Sageli nõutakse enne projekti koostamist hoones väliuurimisi, mille tulemused võivad oluliselt mõjutada projekti koostamist," märgib Liivik. Kui muinsuskaitseametilt on kooskõlastus olemas, võib oma sõna öelda ka linnaarhitekt.

Kõik ehitustööd peavad toimuma muinsuskaitse järelevalve all. Viimase valib hoone omanik või tööde tellija muinsuskaitseameti poolt väljastatud tegevusloaga järelevalvajate seast.

Kõigil muinsuskaitsealadel, sh vanalinnades on eelkõige nõutav ajaloolise miljöö säilitamine - see kehtib nii hoonestusele, tänavavõrgule, haljastusele kui ka pisidetailidele. Näiteks Võrus on olnud algselt maksimaalselt kahekorruseline rõhtlaudise ja viilkatusega puithoonestus. Materjalidest tuleks eelistada traditsioonilisi ajaloolisi ehitusmaterjale nagu puit, looduslik kivi ja savikivi, valtsitud tsingitud terasplekk, tellis, lubikrohv, looduslikud värvid jms.

Vana maja korrastamiseks ei sobi moodsad sünteetilised materjalid sageli juba ehitusfüüsikaliselt, kordategemise asemel võib inimene eneselegi teadmata hoopis endale karuteene teha. Näiteks kasutada laudise värvimiseks sellise koostisega värvainet, mida tulevikus on väga raske uuesti värvida.

"Praegu on väga aktuaalne akende vahetamine - kindlasti ei ole muinsuskaitsealal mingil tingimusel lubatud sinna sobimatud plastikaknad, ka mitte õuepoolsele fassaadiosale," selgitab Triin Vissel. "Nüansse on tegelikult palju ja kitsenduste rangus sõltub tihti ka konkreetse maja ajaloolisest väärtusest."

Viljandi linnavalitsuse arhitektuuri- ja maakorraldusameti peaspetsialist Rita Peirumaa rõhutab, et vanalinnas tegutsemist ei peaks kartma. Esmapilgul karmidena näivad reeglid on tegelikult positiivsed. Muinsuskaitse kaitseb küll hoonet omaniku eest, kuid õpetab samas teda nägema vana teise pilguga, seda väärtustama ning hoone väärtust säilitama.

Vanalinna võib ehitada ka uusi hooneid, kuid nende puhul on oluline, et nad sobituksid ajaloolisesse keskkonda ega hakkaks seal domineerima. Näiteks Viljandis on selline olukord, et 1945. aastal põles palju hooneid maatasa ja nende asemele tehti haljasalad. Sinna on lubatud rajada uusehitisi, kuid ka haljasala peab jääma. Praegu on ehitamisel näiteks Tartu 8 hoone ja samasse kvartalisse tuleb veel ridamisi maju.

Uusehitiste puhul tuleb arvestada detailplaneeringut. "Kui ajaloolise hoonestuse vahel on üks auk, kuhu on võimalik maja ehitada, siis tuleb järgida vanalinna hoonestusviisi," räägib Peirumaa. "Selle augu tohib täis ehitada aga ainult siis, kui seal on ka varem hoonestus olnud. Ja sellele ehitisele kehtivad samuti muinsuskaitse eritingimused." Kui krunt on piisavalt suur, et mahutada kaks hoonet, siis Muinsuskaitseamet otsustab, kas tohib. Ka on võimalik ajalooline krunt poolitada, kui ajalooliselt oli plaan see krunt poolitada, aga seda ei tehtud.

Triin Vissel kinnitab, et põhimõtteliselt tuleks muinsuskaitseinspektoriga kooskõlastada igasugune ehitustegevus muinsuskaitsealal. "Kooskõlastamine ei pea alati tähendama suuri väljaminekuid projektidele. Kui tegu on tõesti vaid maja värvimisega, siis piirdume kohal käimise ja kodaniku nõustamisega," ütleb Vissel. "Tihti tuntakse muinsuskaitseinspektori suhtes alusetut hirmu ning tehakse vaikselt ja ruttu töö ära." See omakorda võib viia valede materjalide kasutamiseni, mis ühelt poolt pole vanalinna sobivad ja teisalt ei pea sageli ka kaua vastu. "Samas, kui hoonel on katus katki olnud ning on esinenud läbijookse ja konstruktsioonid on kahjustatud, siis nõuame katusekatte vahetuseks ja konstruktsioonide parandamiseks projekti, et vältida võimalikke konstruktsioonivigu, mis tänapäevast halba ehituskvaliteeti arvestades on kerged tulema," selgitab Vissel.

Olev Liivik ütleb, et muinsuskaitseseaduse mõistes kehtivad piirangud juba remondi tegemisel: "Samas ei hakka keegi nõudma lubasid sanitaarremondi puhul. See-eest lagede ja põrandate lahtivõtmisel, soojustamisel, maja värvimisel kehtivad kõik muinsuskaitseseadusest tulenevad piirangud. Maja värvimisel on näiteks kohustuslik välisviimistluse põhiprojekti olemasolu, avatäidete-akende vahetamisel peavad olema koostatud tööjoonised, millega minnakse uusi aknaid tellima."

Akende restaureerimisel vastavat dokumentatsiooni koostama ei pea: säilitamine ja vana hoidmine on muinsuskaitse ideoloogia järgi vähem bürokratiseeritud.

Muinsuskaitseameti Läänemaa vaneminspektor Kalli Pets sõnab, et maja värvimiseks on vaja konsulteerida linna arhitektiga, kes annab välja värvipassi, arvestades tavaliselt ka majaomaniku värvieelistusi. Rita Peirumaa jällegi väidab, et maja ülevärvimine ja muud kergemad tööd on hoone hooldusremont ja seda ei ole vaja kooskõlastada ja projekti ning ehitusluba taotleda.

Reeglite rikkumisi tuleb muinsuskaitsespetsialistide hinnangul küllalt sageli ette. "Seda tehakse teadmatusest ja hirmust muinsuskaitse piirangute ees," lausub Kalli Pets.

Enamasti saavad probleemid ilma suuremate sekelduste ja karistuste määramiseta selgeks räägitud. Rikkumistele järgneb esmalt muinsuskaitseameti ettekirjutus, mille täitmata jätmisel saab kodanikule määrata sunniraha. Seda võib teha korduvalt, kuni viga on parandatud.

Tõsisemate rikkumiste puhul alustatakse väärteomenetlus. "Kõige ekstreemsematel juhtudel, mis on seotud mälestise hävitamisega, on võimalik kriminaalkorras karistamine rahatrahvi või vabadusekaotusega," märgib Olev Liivik.

"Kõige targem on muidugi juba varakult muinsuskaitseinspektoriga ühendust võtta, oma ehitusplaanidest teada anda ning sellega vältida igasuguseid tülisid riigiametnikega," rõhutab Vissel.

"Kodanikud hakkavad tasapisi aru saama, et muinsuskaitseametis ei tööta väikesed vihased hallivatimehikesed, kes torisedes kõik ära keelavad, vaid siit saab tasuta head nõu ja konsultatsiooni, kuidas oma maja võimalikult säästlikult ja pikemas perspektiivis ka odavalt korda teha." Kõige olulisem on aga maja igapäevane heaperemehelik hooldus, mis aitab ennetada suuremahulisi ning kulukaid remonditöid.

Paljud linnad on pannud välja suuremad või väiksemad toetused vanade majade renoveerimiseks. Näiteks Haapsalus on kampaania "Värviline Haapsalu", Võru linnavalitsus toetab akende ja uste remonti ning eritingimuste ja välisviimistluse põhiprojektide koostamist. Tallinna kultuuriväärtuste amet vanalinnas ehitajaile toetust ei jaga. Küll on amet olulisemate hoonete puhul koostanud oma vahenditega vajaliku dokumentatsiooni -

muinsuskaitse eritingimused, uurimistööde programmid, välisviimistluse põhiprojektid - ja restaureerinud eriti väärtuslikke ehitusdetaile.

Kolmandat aastat on muinsuskaitsealale jäävate hoonete puhul võimalik taotleda muinsuskaitseametilt riiklikku toetust akende korrastamiseks (500 kr/m2). "Tasub uurida erinevaid võimalusi, sest restaureerimistööd on paraku kallivõitu," paneb Viljandi linnavalitsuse arhitektuuri- ja maakorraldusameti peaspetsialist Rita Peirumaa ehitajaile südamele. Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi kostab nõutult, et vanade akende renoveerimist võetakse väga harva ette. "Kui oleks restaureerimistöökojad, siis ilmselt viidaks sinna rohkem aknaid. Ise võtavad selle tee ette vähesed. Palju ilusaid aknaid rändab prügimäele."

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing