Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ärimehe viimane sõit

Peeter Raidla 02. juuni 2006, 00:00

Nüüd juba ligi kolm nädalat tagasi luksuslikku BMW maasturisse põlenud Jaan Arrak oli seotud mitme kinnisvaraprojektiga, kus liikusid kümned ja sajad miljonid kroonid. Viimasel ajal polnud ta enam nii edukas.

Jaani isa Jüri Arrak kinnitab, et on viimased 15 aastat pojaga lahus elanud ega tea tema äridest suurt midagi: "Me ei puutunud temaga enam kuigivõrd kokku. Ta elas oma elu. Suur poiss ikkagi."

Kinnisvara ja geodeesia vallas tegutsev Hanno Remmel, kes läinud aasta veebruaris sai mitme sinnani Jaan Arraku ja Eduard Erkki Lauri kaasomandis osaühingu kolmandaks osanikuks, ütleb, et teda võeti kampa puhtalt tema geodeedioskuste pärast. "Meil oli selline kokkulepe, et mina võtan enda peale katastriüksuste moodustamise ja saan vastutasuks osaluse," väidab Remmel OÜ Planeeringute Grupp kohta, millele kuulub Harjumaal Rae vallas kolm kinnistut kogupindalaga enam kui 16 hektarit. "Neil endil polnud tööde tellimiseks vajalikku vaba raha. Arrakut tundsin viimased kaks aastat tänu ühisele sõpruskonnale. Lauri aga juba varasemast ajast. Mis nendele maatükkidele tuleb, ma ei oskagi praegu öelda. Laur korraldab neid asju."

Laur ise põhjendab osaluse loovutamist tunnistusena heade sõprussidemete kohta. "11 hektari suurusele maatükile oleme kavandanud tööstuspargi," räägib Laur Tallinna lennuvälja kõrval soetatud krundist. "Detailplaneering on kinnitatud, aga rahalise poole pealt on projekt jäänud seisma. Samamoodi seisavad praegu ka meie muud projektid, kaasa arvatud Tallinnas Suur-Ameerika tänavas soetatud kinnistu."

Läinud aasta sees loobus Arrak veel mitmest osalusest. Üks eredamaid näiteid on Tallinnas Sõpruse puiestee alguses kerkiv kortermaja, mida rajavast osaühingust Canbera Invest Arrak oma firmaga eelmise aasta lõpus välja astus.

Ehkki lõviosa tollal veel olematu maja korteritest oli selleks ajaks juba maha müüdud. Canbera üks osanikke ja juhatuse liige Guido Kundla, üks hulgifirma S-Marten ja ka Eesti Raudtee üks omanikke, hoiab Arraku koha pealt suud kindlalt lukus.

Küsin, kas teda sidus Arrakuga veel mõni projekt? "Ei," vastab Kundla. Aga Arraku äripartneri Robert Hermaniga, kes kuulub tänini Canbera juhatusse? "Seda peate Hermani käest küsima," vastab Kundla. Aga kas Herman on veel seotud Canberaga? "Seda peate tema käest küsima," kordab Kundla, mees, kes tänavu märtsis köitis avalikkuse tähelepanu Olümpia hotelli vastas asuva krundi ostuga 200 miljoni krooni eest.

Hermanit ennast ei õnnestu mul tabada. Tema mobiiltelefon on jätkuvalt välja lülitatud või võrgupiirkonnast väljas. Nii tulebki Arrakuga seotud kinnisvaraprojekte iseenda tarkusest ja andmebaasi abil kirjeldama hakata.

Naha- ja maalikunstniku Urve Arraku ning maalija ja graafiku Jüri Arraku abielust sündinud Jaan Arrak oleks täpselt nädala pärast saanud 40aastaseks. Noore mehe elus oli murranguline 1989. aasta, mil temast kolm aastat vanem maalikunstnikust vend Arno Rootsi (ja paari aasta pärast sealt edasi Kanadasse) ning ema USAsse siirdus. Jaan jäi Tallinna ning asutas 1990ndate alguses koos sõber Arnold Tokkoga Eesti ühe esimese erakapitalil rajaneva kunstigalerii Tokko&Arrak (Tokko, kes vahepeal üritas ajada restoraniäri, tegutseb praegu kulturismitreeneri ja kunstfotograafina).

1990ndate keskpaiku, kui galeriil enam nii hästi ei läinud, proovis Jaan kätt väga erinevatel ärialadel. 1997 suundus ta Vietnami, kus üritas luua koos Tarmo Valinguga tasulist infoliini. Meeste investeeringud läksid paraku vett vedama. Lähem tutvus Valingu ja tema sõpradega viis ta 1999. aastal Soome, kus talle aga esitati süüdistus enam kui 2000 ecstasy-tableti sisseveo korraldamises. Sealne politsei kuulutas Jaan Arraku isegi rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, mistõttu ta Eesti valitsuse otsusega aastal 2000 Soome võimudele üle anti. Kokku veetis Arrak Eesti ja Soome vangimajades ligi kuus kuud, kuni narkoprotsessi võtmetunnistaja ootamatult oma varasemaid ütlusi muutis ning Jaan priiks lasti.

Uue aastatuhande alguses otsustas Jaan Arrak asuda tegutsema kinnisvara- ja ehitusäris, kus tema põhipartneriteks said Robert Herman ning hiljem ka Eduard Erkki Laur. Neist Herman on silma paistnud oma poliitilise aktiivsusega, kandideerides 1999. ja 2002. aastal reformierakonna nimekirjas Viimsi valla volikokku ning toetades erakonda 170 000 krooniga. Koos jõuti ellu viia mõned suhteliselt edukad projektid, kuid viimasel poolel aastal ei krooninud nende ettevõtmisi enam märkimisväärne edu.

Taas sattus Jaan jõustruktuuride huviorbiiti pärast 2004. aasta sügist, mil keskkriminaalpolitsei avastas Pärnus narkotehase. Jaan Arrak esines sedakorda ise tunnistaja rollis.

On 2006. aasta mai teise nädala lõpp. Homme on emadepäev. Tallinna külje all Hüürus, poolel teel Keilasse, on Saunamaailma puhkekülas kogunenud lõbus seltskond. Pidutsejate hulgas on ka Jaan Arrak. Vastu ööd istub ta üksinda ligi 800 000 krooni maksnud BMW maasturi rooli, et sõita koju.

Auto ei kuulu Jaanile, vaid on saadud tuttava käest laenuks. Jõudnud kümmekonna minutiga Tallinna piirile, kus Paldiski maantee ja Tähetorni tänav ristuvad, otse BRC autokeskuse kõrval, peatab Jaan maasturi, kuid jätab mootori tööle. Ta on väsinud, nihutab end juhi istmelt kõrvalistmele ja uinub. Mootor töötab vaikselt edasi tühikäigul. Möödub tund. Kellaosutid tiksuvad juba teist tundi, kuulutades uue päeva algust, kui auto süttib. Jaan ärkab. Ta püüab autost välja pääseda, ent uksed on lukus. Ta ei suuda ka akent avada. Kramplikult surub ta enda keha vastu ust ja näo vastu autoklaasi, kuid vingugaas teeb oma töö. Kapoti alt väljasööstnud leegid neelavad auto enda alla ning juhuslikud möödasõitjad helistavad politseisse. Korravalvurite ja pritsimeeste kohale saabudes on juba hilja. Kui tulekahju on vaigistatud, avaneb õudusfilmile omane pilt: Jaani surnukeha on asendis, justkui ta oleks kuni viimse hetkeni üritanud autost välja pääseda.

Ehkki autospetsid kinnitavad, et BMW maasturi isesüttimise võimalus on kaduvväike, on see siiani ainus Jaan Arraku hukkumise versioon. Ning nii Jaani isa, tuntud kunstnik Jüri Arrak, kui ka Jaani sõbrad ja äripartnerid on jäänud seda uskuma.

Ka nüüd, mil tragöödiast hakkab mööda saama juba kolmas nädal, kõlab asja uuriva riigiprokuröri Natalia Miilvee vastus küsimusele, kas tegu oli süütamise (st mõrva) või õnnetusega), et "kedagi pole kahtlustatavana üle kuulatud". Ning lisab siis: "Seni ei nähtu seoseid surma ja surnu äritegevuse vahel." Samas pole kriminaalmenetlust veel lõpetatud - seda tuleks teha kohe, kui on jõutud veendumusele, et tegemist on õnnetusega. Kuid Miilve lisab kohe, et "kuna ei ole küllaldasi andmeid, mis kinnitaksid, et surm saabus kuriteo tagajärjel, mistõttu võib lähiajal kõne alla tulla kriminaalasja lõpetamine", siis ei saa ta praegu prokurörina rohkem kommentaare anda. "Ma kommenteeriksin sellisel juhul sündmusi ja asjaolusid, millistel puudub kriminaalõiguslik tähendus," sõnab Miilvee, keeldudes samas ütlemast, kellele ikkagi too BMW maastur kuulus.

"Minul auto isesüttimise suhtes mingeid kahtlusi ei ole," kinnitab Jüri Arrak. "Mis ma ikka hakkan fantaseerima. Tehnika on tehnika."

Ka Jaani ammune tuttav ja sõber Arnold Tokko on sama meelt: "Mina usun küll, et auto võis ise süttida. See et Jaan juhiroolis ei istunud, kinnitab vaid seda, et ta oli napsune." Viskan õhku küsimuse, et ehk olid surma põhjuseks võlad? "Pigem tapetakse neid, kes võlgu annavad, kui neid, kes ise võlgu on," leiab Tokko. "Surnult ei saa enam keegi midagi võtta."

Jaani äripartner Eduard Erkki Laur loodab aga, et põlenud autole siiski ekspertiis tehakse. "Minu teada pole seda veel siiani tehtud. Aga vaja oleks, et võtta maha viimased kahtlused. Mina ise isesüttimises ei kahtle. Pole ju loogiline, et auto seisab poolteist tundi ühe koha peal ning siis keegi tuleb ja pistab selle põlema," järeldab Laur.

Jääb veel üle versioon, et Arrak võidi mõrvata kui üks tunnistaja 2004. aasta sügisel Pärnus avastatud narkotehase kriminaalasjas. Ent Põhja ringkonnaprokuratuur ei pea ka seda kuigi tõenäoliseks. Pärnu narkotehasega seoses tunnistas keskkriminaalpolitsei kahtlustatavaks 12 inimest, kellest üks - Tarmo Valing - on läinud Eesti kriminaalsesse ajalukku seni suurima kautsjoniga. Nimelt lasti mees vabadusse 2 225 000 krooni suuruse tagatisraha vastu. Samas kui enamikule 12st on süüdistus juba esitatud, siis Valingut puudutavad episoodid on alles eeluurimisel. Ning just selle eeluurimise raames andiski Jaan Arrak kui Valingu ammune tuttav tunnistajana ütlusi. "Kuna tunnistaja on nüüd surnud, avaldatakse kohtus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused," kinnitati Põhja ringkonnaprokuratuurist.

2004. aastal asus Jaan Arraku ja Robert Hermani kaasomandis olev OÜ Harman Grupp Viimsi alevikus Aiandi teel rajama kolmest kortermajast koosnevat elamukompleksi. Kokku valmis seal üle 130 korteri, mis on tänaseks enamikus ka ostja leidnud. Ehkki kolmanda ehk viimase maja valmimine venis ning kutsus esile seal korteri ostnute pahameele, on kõik korterid tänaseks omaniku leidnud. Korterite arvu aluseks võttes pidi Harman Grupi müügitulu ulatuma 200 miljoni krooni kanti, mis tõotas Äripäeva arvutuste kohaselt ligi 30protsendilist rentaablust. Näiteks juba 2004 ehk esimesel müügiaastal teenis ettevõte 26,8 miljoni krooni suuruse müügitulu juures üle 10 miljoni krooni puhaskasumit. 2005. ja 2006. aasta müüginumbrid peaksid olema oluliselt suuremad.

2005. kevadsuvel veel Jaan Arraku ja Eduard Erkki Lauri omandis olnud OÜ Planeeringute Grupp soetas Rae vallas kaks kinnistut otse Tallinna lennujaama läheduses. Üks 11,14 ja teine 1,58 hektarit. Müüjaks olid kunagise maaomaniku õigusjärglased. Suurema maatüki puhul seati samas koos ostuga sisse kummaline hüpoteek Planeeringute Grupi kasuks summas 9 miljonit krooni.

Tänavu aprillis osteti Rae vallas veel kolmaski, sedakorda 3,75 hektari suurune maatükk. Eelmärge Planeeringute Grupi kasuks tehti küll juba juunis 2005. Kõik kolm maatükki on Äripäeva andmeil ooteseisundis. Neist suurimale, mis oli ostuhetkel täis pikitud nõukogude ajast pärit aiandushuviliste ajutisi putkasid, on kavandatud tööstuspark. Eelmisel aastal algatas Rae vald Planeeringute Grupi suhtes väärteomenetluse, sest krundile oli hakatud prahti kuhjama, mis aeg-ajalt põlema lahvatas.

Arraku ja Lauri kaasomandis olev OÜ Audeco AL Grupp omandas 2005. aasta augustis 50% osaühingust Suur-Ameerika 33, kellele kuulub ka samal aadressil asuv kinnistu. Koos ostuga seati kinnistule 1,35 miljoni kroonine hüpoteek Nordea Panga kasuks. Ülejäänud 50% kuulub osaühingule FB Communications, mis on firmade likvideerimisega tegeleva Jaak Meieri ainuomandis. Maja seisab praegu tühjana ning ootab renoveerimiseks vajalikku raha.

Juunis 2005 omandas Robert Hermani ainuomandis olev OÜ Herder 3500 ruutmeetri suuruse krundi Tallinnas Linnu tee ja Hane tänava nurgal. Ühtaegu seati kinnistule hüpoteek 4,8 miljoni krooni ulatuses. Novembris 2005 sõlmis Herman lepingu omandiõiguse üleandmiseks Eston Ehitusele. Arrak jäi sellest oma lähima äripartneri tehingust kõrvale.

Arraku ja Hermani ühisfirma Harman Grupi osaluses soetati 2005. aastal 4000 ruutmeetri suurune kinnistu Tallinna kesklinna lähedal Sõpruse puiestee alguses. Kõik korterid müüdi või broneeriti juba siis, kui vundament alles rajati. Seejärel jäi ehitus soiku. Mitu inimest, kes olid seal endale korteri broneerinud, said ootamatult teate, et arendaja oli otsustanud müügitingimusi muuta ja ühes sellega ka hinda tõsta.

Alles sel kevadel jõuti nii-öelda reaalse majaehituseni, kuid Harman Grupp oli selleks ajaks juba mängust väljas. Tänavu veebruaris seati kinnistule hüpoteek ligi 55 miljoni krooni ulatuses.

2004 müüs Jaan Arrak oma väikese puidufirma Klaineberg edasi Jaas Maripuule, kes on osanik ka sellise huvitava nimega osaühingus nagu Stroi Kombinat No 1. "Esimese Ehituskombinaadi" muudab veelgi huvipakkuvamaks Maripuu äripartner Olavi Uisk, kes on otseselt seotud Eesti suurimaks kinnisvarapettuseks nimetatud afääriga.

Jutt on Tallinnas endise tselluloosivabriku kvartalis paiknevast ligi poole hektari suurusest maatükist, mis tuntud ärimehelt Rein Kilgilt 2003. aasta sügisel lihtlabaselt välja peteti. Toona 28 miljoni krooni väärtuseks hinnatud krundi müüs Kilgi ainuomandis oleva firma L.Rei juhatuse liige Tarmo Teeväli Kilgi teadmata 3,3 miljoni krooni eest äsja asutatud osaühingule Avalist (avalist tähistab eesti keeles sellist mõistet nagu veksligarant). Avalisti omanikeks olid siis kaks umbes 60aastast härrasmeest ja üks sama vana proua, kes lähemal uurimisel ostusid ei kellekski muuks kui Olavi Uisu isaks, Arraku vana sõbra Tarmo Valingu emaks ning samasse sõpruskonda kuuluva Allan Neimari isaks. Kilk sai asjast teada alles tükk maad hiljem. Ning ehkki ta on need tehingud vaidlustanud, on maatüki saatus endiselt segane. Tsiviilmenetluses on Kilk esimeses astmes koguni lüüa saanud, sest kohus leidis, et kuna Teeväljal oli juhatuse liikmena piisavad volitused tehingu sooritamiseks, siis peaks kõik korras olema. See otsus on mõistagi edasi kaevatud. Paralleelselt algatati pettuse suhtes aga ka kriminaalasi, mis pole tänase seisuga veel kohtusse jõudnud. Nii et praegu polegi teada, kas Kilk, kellel sõna otseses mõttes nahk üle kõrvade tõmmati, lõpuks ka õiguse saab.

Kogu asja muudab veelgi pikantsemaks see, et Avalisti omanike nimel käis Kilgiga rääkimas Kalev Kurg, tuntud allilmamees, kes eelmise aasta novembris oma kodumaja juures naise ja lapse silme all maha lasti.

"Kalev Kurg seda asja ju vedaski ja käitus nagu boss," meenutab Kilk aastatagust arvete klaarimist. "Õigemini mitte nagu boss, vaid Avalisti tegelik boss."

Neimar ja Uisk on tänaseks oma vanemad petutaagast vabastanud ning asunud oma firmade kaudu ise Avalisti omanikuseisusse. Vaid Valingut esindab endiselt tema ema.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:03
Otsi:

Ava täpsem otsing