Ivar Kaasik näilisuse ja reaalsuse vahel

Kuressaares sündinud ja 1980ndatel ERKIs arhitektuuri õppinud Ivar Kaasik astub Kunstihoone galeriis kodupubliku ette oma esimese suurema maalinäitusega.

Viimased viisteist aastat on kunstnik elanud põhiliselt Berliinis. 1996. aastal pälvis ta Pariisis Saksamaad esindades ehetekunsti Oscariks nimetatava maineka auhinna oma kullast ja teemantidest prossi eest. Eesti kunstipublik teab teda aga eelkõige maalijana.

Kaasik on viimastel aastatel osalenud kodumaistel näitustel ning 2004. aastal esitlenud väikest kollektsiooni Vivian Napi galeriis.

Tema praegune väljapanek KU-galeriis sisaldab fotorealistlikke maale käesolevast sajandist, aastatest 2001-2006.

"Kuna tervet Kaasiku loomingut läbib punase niidina pealt säravate ja kiiskavate, aga pisut lähemal vaatlusel õõnsaks või õõvastavaks moonduvate asjade (näiteks Barbie-nukk) ja inimeste (näiteks Putin, Thatcher, Michael Jackson) teema, sobib pealkiri "Potjomkini küla" tema isiknäitusele suurepäraselt," sõnab kuraator Anders Härm.

Praegune näitus on potjomkinlik ka oma erinevate teemade ja žanride ning isegi eri mõõdus maalide paljususe ja ülikülluslikkuse tõttu. Siin on praktiliselt kõike natüürmordist meremaalini, portreest maastikuni, loomadest lasteni ja interjööri vaadetest meesaktideni. Ka teoste mõõdud varieeruvad mõnekümnest sentimeetrist paari meetrini.

Kõiki neid erinevaid ja esmapilgul ühildamatuid maale ühendab aga kujundi või kujutamislaadi nihestatus. Kaasik saavutab oma fookusest väljaaetud uduse hüperrealismi, portreteeritava pilgu või ilmega kõigis piltides mingi kummastatuse efekti. Kõik need muidu nii turvalised stseenid ja kujundid muunduvad Kaasiku pintslilöökides vaataja pilgule kuidagi häirivaks ja isegi ähvardavaks, kommenteerib Härm.

Autor: Tiina Kolk