Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kahekümnes sajand
Neil ja Chris pole ka seekord üritanud kaasaega sisse sulanduda. Paistab, et nad on oma erilisuses niigi õnnelikud.
Iga PSB album tekitab soovi uue "West End Girls'i" või "It's A Sin'i" järele. Kuigi tuliuus on igati korrektne plaat, ei ületa see varem loodud standardeid.
Mis juhtub plaadil, mille start on nagu parim Depeche Mode ja finiš nagu halvim Fancy? Uus gay-hümn, tapvalt hea ballaad, tapvalt halb ballaad, primifutu, liiga palju melanhooliat ja liiga vähe diskot.
"Fundamental" pidi tähistama tagasipöördumist juurte juurde ja 80ndate sound'idest siin tõesti puudust pole. Heli on filigraanne, meeldivas XXL-formaadis pealegi ja nostalgiavajadus saabki rahuldatud. Popbändi teevad popbändiks siiski hitid ja neli singlit ongi garanteeritud. On aga ebatõenäoline, et need olemasolevast järgijaskonnast väljaspool tuntuks saaksid.
PSB on muutunud kinniseks klubiks ja sõbra soovitus liikmekaarti ei taga. Noorus ei tule isegi neile iial tagasi.
Autor: Lennart Beat