Laupäev 21. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kohalikke elanikke ähvardav vulkaan Jaaval taas ärkamas

Madis Eelmaa 02. juuni 2006, 00:00

Sekkumine maistesse asjadesse kõlab kui karm hoiatus: "Inimesed, ärge olge üleolevad!" Siiski, inimrumalusel või mälul puuduvad mõistlikud piirid. Pärast igakordset koletuslikku hävitust ja surma unustavad kohalikud kümnekonna aastaga õuduse ja valu ning kolivad rahumeeli jälle mäe jalamile. Surnud kalmistumaastik taastub troopikas mõne aastaga, tuhapilved teevad mulla põldudel rammusaks.

Üles mäkke ronides vaatasin minagi neid ülilopsakaid taimi ja vilju. Läbi rinnuni rohu tippu keriv rada pigistas kõik mahlad välja, kogu tee mõtlesin, kui palju minust vett välja väänatakse ja millal kord tühjaks saan. Väike mehike, kes meile vulkanoloogide laborist kaasa anti, lobises terve tee omakeeli ja pahvis plotskit nagu minivulkaan. Ei higistanud ega istunud, ainult andis minna, suured paljad jalatallad ees välkumas. Merapil tasus käia, ikkagi elav vulkaan - väike adrenaliin, kas hakkab tuld ja tuhka põrutama või saame enne minema. Saime!

Varem kaks korda nähtud Angkor Wati templikompleks Kambodžas mõjus nii vägevalt, et tänini ei tea ma planeedil midagi võrdset olevat. Jaava saarel Borobuduri ja Prambanani templites pidanuks ka nagu ahhetama, peetakse ju esimest maailma suurimaks budistlikuks kompleksiks. Aga võta näpust, paljugi väga sarnast oli ära nähtud.

Borobuduri täht säras vaid pisut üle aastasaja, siis pühkis Merapi vulkaan selle inimeste mälust - see oli küll olemas, aga peidus paksu tuha all. Kord või paar olla eksinud mõni juhuslik hulkur varemete ümber luusima, teadmata midagi iidsest monumendist.

Jaavalased olid ammu unustanud, et mäetäis nikerdatud kivilasu võiks olla nende esiisade kätetöö. Nad kutsusid Borobuduri mäge "paigaks, kus istub puuris kivist sõdalane". Seal võib tänagi näha hulgaliselt skulptuure Buddhast, kes nagu vangid puuris istuvad. Ehk kujutas iidne kujulooja Valgustajat eraklas mediteerimas?

Kohalikud tarisid inglastele müügiks vanu münte ja iidseid kujukesi. Esimesena tundis muististe asukoha vastu huvi Jaava saare kuberner Thomas Stanford Raffles. Asjakesed panid teda tõsiselt huvituma Jaava ajaloost. Aastal 1814 värbas kuberner 200 külameest, pani nad kolmeks kuuks mõistatuslikku mäge metsast puhastama, võsa põletama ja varemeid mulla ning tuha alt välja kaevama.

Kokkuvõte väljakaevamistest ja 39 tööde ajal tehtud joonistust panid Euroopa jahmatama. Aastaid hiljem taasavastati Kambodža metsades Angkor Wat, mis sai maailmas oluliselt tuntumaks, seda hakati kutsuma ka kaheksandaks maailmaimeks.

Need kaks kolossaalset leidu pöörasid senised arusaamad paljuski pea peale. Kas uhke ja kõrk Euroopa oleks eales uskunud, et kusagil Kagu-Aasia džunglites on trooninud kõrgkultuur, kaugelt kõrgem, kui Euroopas samal ajal? Ei olnud 8.-9. sajandi Vanal Maailmal midagi väärilist vastu seada, sel ajal võidutses India kõrgkultuur.

Ajaloos on ikka nii, et mingil ajahetkel tormab üks osa maailmast teistest kaugele ette, luues palju uut ja pannes ülejäänud tsivilisatsiooni endast eeskuju võtma. Euroopas oli langenud põrmu antiik, lõpule jõudmas rahvasteränne ja Karl Suur upitas Karolinge looma uut Õhtumaad. Kaugel Jaaval kopsiti usinasti kive, valati kujusid pronksi ja kerkisid templid.

Nüüd, kakssada aastat pärast taasleidmist on vastuseta küsimusi küllaldaselt. Kuidas sai sellisel tasemel kultuur tekkida rohkem kui 5000 km kaugusele emamaast Indiast? See, mida Jaaval tänagi näha võib, ei kopeeri otseselt midagi, vaid on täiesti omanäoline ja vaieldamatult ainulaadne. Kuid sealgi on ohtralt kasutatud India kunsti elemente, millele kohalikud meistrid lisasid omalt poolt parima.

Borobudur on uuesti üles laotud, kui nii võiks väljenduda, enamik kive ja kujusid olid korralikult säilinud. Kadunud olid sadade Buddha kujude pead, mis usklike poolt reliikviatena minema veeti, osalt ka suveniirideks või rahaks tehti.

Jaava ajalugu räägib Borobudurist äärmiselt vähe, sellest ajast ja paigast pea puuduvad kirjalikud ürikud. Borobudur võib aga avada hulga huvitavaid lehekülgi Jaava ajaloost. Leitud on vaid kaks kivitahvlikest, millest üks (aastast 824) mainib, et Borobuduri ehitajaks oli kuningas Samaratungga.

Prambanan on budismi rivaali hinduismi unelm kivis ja kuigi mitte nii pompöösne ega unikaalne, väärib seegi turistilt vähemalt poole päeva ohverdamist. Mõlemaid samal päeval külastada ei maksa, see oleks liiga väsitav ja segaks muljeid, eriti kui huvi on suur.

Kuigi mõlemad templid on pühendatud erinevatele jumalatele ja religioonidele, on kunstnikud sageli kopeerinud samu motiive. Rändasid ju läbi tolleaegse Aasia legendid Ramast ja Sitast, prints Siddharthast ja tema rännakust läbi elu, pühast Lanka saarest ja võitmatust ahvide jumalast Hanumanist. Iga rahvas lisas midagi, muutis veidi ja need rahvusvaheliselt tuntud eepose tegelased kodunesid omakandi kangelasteks.

Borobuduri terrassidel on kivisse voolitud rännak kogu budistliku maailma ajas ja ruumis, miljon kivilahmakat ja tuhanded reljeefid. Muistne palverändur kulutas pikkades koridorides palju päevi, et tuhandeid ja tuhandeid stseene uurida. Kui kõik ritta sättida, on neid kokku veidi üle kilomeetri. Lõpuks ülal, kõrgeimal terrassil istub puuris "sõdalane" - see imekena skulptuur Buddhast, mediteerimas eraklas.

Hinduistlikust Prambanani pühamust võib leida ühe vana Buddha kuju, istumas tavalisel istmel, jalad laiali - asendis, mis seni budistlikus ikonograafias ainulaadne. Nähtu kordab taas, kui lähedased olid seal kaks maailmareligiooni. Ja on tänini.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing