'Mul pole mingit soovi Eestisse jääda'

Kõrge palk ja hea töö ei kaalu üles koduigatsust - siin töötavad muulastest spetsialistid ei plaanigi oma tulevikku Eestiga siduda, vaid loodavad hiljemalt paari aasta pärast kodumaale naasta. Kuigi paljud eestimaalased räägivad hästi inglise või vene keelt, on võõramaalaste jaoks siin külm ja pime, inimesed tagasihoidlikud ja endassetõmbunud ning riik liiga väike, et pikas perspektiivis väljakutseid pakkuda.

Ukraina laevaehitajatel on Eestis hea olla - töö olemas ja katus pea kohal, palk on samuti kindel. Ainult kliima on nigel.

Ivan Štšerban ja tema poeg Jevgeni on Balti Laevaremonditehases tööl olnud juba peaaegu kaks aastat - Ivan on laevaehituse tootmisjuht ja tema poeg laeva koostaja. Ettevõtte personalidirektor Heinart Puhkim kiidab mehi taevani, rõhutades korduvalt, et Jevgeni võitis mullu sügisel ettevõtte kutsemeisterlikkuse võistlused nooremas vanuseastmes.

Enne Eestisse jõudmist on elavaloomuline Ivan ja tagasihoidlikum Jevgeni ehitanud laevu Poolas, Tšehhis ja Leedus. Veel varem juhtis Ivan Ukrainas Hersoni laevatehases umbes 600 töötajaga tsehhi. Enam Hersonis laevu ei ehitata ning Ivan on sunnitud mujal leiba teenima. Eestis on tema alluvuses mõnikümmend meest, kellest lõviosa pärit Ukrainast ja töötanud temaga koos juba Hersoni aegadest saati.

"Ukrainas pole tellimusi, tööd ega palka. Mitte midagi ei ole. Paljud ukrainlased oleksid nõus siin töötama, aga migratsiooniamet ei luba neil tulla," laiutab Ivan käsi, põhjendades, miks ta Eestis töötab. "Siin on hea, sest venekeelset rahvast on palju ja pole keelebarjääri. Poolas näiteks suhtlesime ainult oma väikese ringiga."

Seega, kohalikust keelest ei tea Ivan ja Jevgeni muud, kui oskavad öelda tere ja head aega. Kui eestlasi oleks rohkem, siis ilmselt pursiks ka keelt, usub 27aastane Jevgeni.

Oma meeskonna tuumiku valib Ivan ise. "Seitse aastat tagasi võtsin poja enda juurde tööle, sest kodus tööd polnud," selgitab Ivan, kes loo kirjutamise käigus kohatud võõramaalastest jätab kõige vahetuma mulje. Väliselt on Ivan rõõmsameelne ukrainlane, kes tutvustab kirglikult laevaehituse detaile, kuid tema silmad tumenevad siiski aeg-ajalt pisut.

"Ah, mis siin ikka kurvastada, elu on selline. Kahetseme hiljem," rehmab Ivan vastuseks, kui küsida, kas kodust eemal töötada kurb pole. Talle meeldib Tallinna vanalinn ning tegevust igavuse peletamiseks pole raske leida. Koju Ukrainasse pere juurde sõidab ta kaks korda aastas - 14 päeva talvel ja sama palju suvel.

"Ainult et talv on liiga pikk, kole külm on siin," kurdab Jevgeni, aga pikalt tal rääkida ei lasta, vaid isa võtab jutujärje üle. "Kodus saab juba puu otsast aprikoosi võtta, aga siin … no poes muidugi müüakse, aga see pole päris see."

Oktoobris saavad Ivani ja Jevgeni tööload läbi, kuid personalijuht Puhkim annab meestele lootust, et nende töölubasid pikendatakse veel viieks aastaks. Tegemist on lihtsalt nii heade töömeestega, et neid minema lubada oleks viga. Puhkim loodab, et BLRTsse tahab varsti tööle tulla ka Ivani noorem poeg, kes saab sügisel täisealiseks ning õpib praegu Ukrainas tehnikumis elektromehaanikat.

Ameeriklasest IT-mehe Brian Sweeney jaoks oli esimene kultuurišokk Eestisse jõudes see, et ta ei saanud aru liiklusmärkidest.

"Sain esimest korda elus aru, mida tunnevad mu väikesed lapsed - nad teavad, et sõnad koosnevad tähtedest, aga ei oska neid kokku lugeda. Minuga juhtus Eestisse tulles sama lugu," naerab Skype'i tugiteenuse konsultant Sweeney .

Energiline ja rõõmsameelne ameeriklane käis Tallinnas esimest korda talvel, Skype'i palgale asus ta maist. Eestis töötamine on mehe jaoks põnev väljakutse, kuid tööloa saamine ei läinud temalgi päris lihtsalt. Asju ajada on keeruline, kui ei mõista kohalikku keelt, ning migratsiooniamet nõuab näha nii paljusid dokumente. "Näiteks tahtsid nad näha minu keskkooli lõputunnistust, millel Ameerikas on ainult sentimentaalne väärtus," kirjeldab Sweeney. "Õnneks mu emal oli see veel olemas."

Sweeney on siiski paremas seisus kui nii mõnigi teine kolmandatest riikidest siia tööle tulev inimene - juulis kolib Eestisse ka tema perekond. Tõsi, kaks koera jäävad esialgu Ameerikasse, kuid vähemalt saab mees olla koos oma väikeste lastega. Ja kui aasta pärast otsustatakse kauemaks Tallinna pidama jääda, kolivad koeradki siia.

Mehe amatöörpiloodist abikaasa siiski Eestis tööle ei hakka, vaid võtab aja mõneks ajaks maha. "Oleks väga keeruline saada talle tööluba," tunnistab Sweeney. "Kergem on nad lihtsalt niisama siia tuua."

Lisaks erineb Sweeney paljudest teistest võõrtöölistest selle poolest, et peab oluliseks ka kohaliku keele õppimist, soovides jõuda viieaastase lapse tasemele. "Kuulan näiteks autos sõites raadiost jutusaateid, et tabada keele muusikat," räägib Sweeney, kes mõnest asjast saab juba arugi. "Eesti keel tundub lihtne," kuulutab ta. "Ega ma ei taha ju luuletusi kirjutama hakata, vaid lihtsalt mõnest asjast aru saada."

Eestisse tahtis varem eBay palgal olnud Sweeney tulla sellepärast, et Skype on töötamiseks väga põnev koht. "Siin ei tea paljud, mis on eBay, aga Skype'i nime kuuldes hakkavad kõik naeratama. Mulle tundub, et Skype on omamoodi rahvuslik uhkus," arutleb Sweeney, kellel oli valida, kas asuda tööle Skype'i Londoni või Tallinna kontorisse. "Skype'i tehnoloogiline pool on Eestis. Lisaks tundus, et Londonis on kõik asjad juba valmis, Eestis aga toimub midagi."

Nii avaldavad talle muljet e-valimised ja mobiiltelefonide levik ning tõsiasi, et Tallinna-suguse pisikese linna kohta on poes saada lai valik kaupu. Näiteks värvilisi vahukomme. "USA on olnud riik 200 aastat ja inimesed on unustanud, milline õnn see on. Siin saadakse sellest aru, kuna iseseisvus on midagi, mis saadi tagasi alles hiljuti," mõtiskleb Sweeney.

Kuigi Tolaram Gruppi kuuluva ASi Horizon Tselluloos ja Paber juhatuse liige Sunil Marwah peab perekonnaga kohtumiseks sõitma Itaaliasse, kuna Eesti ei anna tema lastele viisat, peab ta seda talutavaks. Hoopis rohkem on ta mures selle pärast, et samadel põhjustel jääb siia sõitmata vajalikel tippspetsialistidel.

"Mina saan reisida vabalt ühest kohast teise, aga tehast niisama lihtsalt riigist välja viia ei saa," ütleb Marwah. "Kui Kehra vabrikus midagi katki läheb, siis ma ei saa seda ju korraks Itaaliasse sõidutada."

Marwah on pärit Indiast ning saabus Eestisse mullu aprillis. Ta on tippspetsialist, kes kutsuti Eestisse juhtima Kehra paberivabrikusse kavandatavat investeeringutelainet ning on siin ajutiselt. "Mul pole mingit soovi igaveseks Eestisse jääda," ütleb ta. Eesti on lihtsalt liiga väike ega paku pikemas perspektiivis piisavalt väljakutseid. "Suured asjad toimuvad mujal," ütleb 42aastane mees, kes enne Eestisse tulekut töötas kolm aastat Tolaram Grupi Nigeeria tehases.

Marwah räägib nukralt, kuidas Eesti riigi võõrtööjõupoliitika tõttu võib kannatada investeeringute sissevool. Tolaram Grupp plaanib investeerida 400 miljonit krooni Kehra paberivabrikusse, kuid selleks on projekti vaja kaasata spetsialiste väljastpoolt.

"Projekti planeerimise esimene koosolek toimus Helsingis, kuna osa eksperte ei saanud Eesti viisat ega tohtinud riiki siseneda," pajatab Marwah. "Me pidime neile näitama fotosid tehasest ning hiljem tähendas see, et tuli investeerida planeeritust rohkem, kuna projekt polnud perfektne."

Marwah pole kuri ega agressiivne, ta on lihtsalt kurb, et Eesti riik hindudele äriajamise raskeks teeb.

"Paljud eksperdid keelduvad teist korda viisat taotlemast, kui nad korra on äraütleva vastuse saanud," räägib Marwah. Asi on selles, et Eesti lööb äraütleva vastuse korral taotleja passi vastava templi ning see võib muuta edaspidi raskemaks teistegi riikide viisa saamise.

Välisekspertide kaasamine Horizoni investeerimiskavasse on oluline ning kui vajalikke töid suve jooksul ära ei tehta, jääb tehas kogu talveks seisma.

Kehra paberivabrikus töötab praegu 550 inimest, kellest seitse on pärit väljastpoolt Euroopa Liitu, kuid ideaalis oleks muulasi vaja rohkem, kuna paljusid spetsialiste Eestis lihtsalt ei ole.

"Vihastada pole mõtet. Aga kui vaatame laiemat pilti, kuhu teha uusi investeeringuid, võivad mõned riigid oma tööjõupoliitika tõttu kaotada," ütleb Marwah. "Meil on paaril inimesel taotlused sees selle aasta algusest, kuid tundub, et need pole kuhugi jõudnud."

Marwahi naisel võttis viisa saamine aega üheksa kuud ning tema teismelised lapsed on praegu uuesti järjekorras. Eelmisel korral tuli nende lennupiletid lihtsalt prügikasti visata, sest sissesõiduluba ei antudki.

Marwah käib kodus Indias iga kolme kuu tagant külas ning sõidab varsti puhkusereisile Itaaliasse, et kohtuda seal oma perekonnaga.

"Mu lapsed käiksid Eestis ainult paar korda aastas, nad ju käivad Indias koolis," ohkab Marwah. "Kui nad tuleksid Eestisse, saaksime pikemalt koos olla. Näiteks Nigeerias külastasid nad mind pikemalt, ma sain nendega koos olla ja paremini tööle keskenduda."

Vahetult pärast intervjuud läheb Marwah kohtuma kodakondsus- ja migratsiooniameti juhi Mari Pedakuga, et arutada, kuidas saaks hindudele töölubade saamist lihtsamaks muuta.