Aedniku head abilised - multšid ja aiakangad

Kadi Vatsar 05. juuni 2006, 00:00

On nii looduslikke kui ka tehismultše. Otsetõlkes tähistab multš (inglise k mulch) pigem kõdu ehk orgaanilist ainet. Orgaanilised multšid on loodussõbralikud, nende lagunemisel eraldub mulda taimele vajalikke toitaineid ning mulla struktuur paraneb. Samal ajal püsib mulla temperatuur ja niiskustasakaal, taimejuured mõnulevad multši all jahedas ja niiskes keskkonnas.

Multš aitab kaitsta taimejuuri ka külmumise eest, kui juhtub olema lumevaene ja heitlik talv. Orgaaniline multš pole küll igavene: puukoor kõduneb ja ajapikku tuleb seda paratamatult juurde lisada. Samuti ei taga looduslik multš täielikku umbrohuvabadust.

Kui jätta maapind eelnevalt umbrohujuurtest puhastamata, tungivad tugevamad neist varsti multšist läbi. Vahel jäävad multši sisse pidama tuulega levivad seemned, mis leiavad seal endale sobiva idanemiskoha. Kuid pehmest multšist on neid kerge kohe välja tõmmata. Vähem tööd on multšiga kaetud peenral igal juhul.

On ehk kõige levinum peenrakattematerjal. Koorepuruga kaetud istutusalad annavad aiale kauni viimistletud ning loomuliku ilme. Hinnatakse valdavalt männikoort, värske kuusekoor sisaldab taimedele kahjulikku vaiku.

Happelist keskkonda vajavatele taimedele (rododendronid, kanarbikud jt) pakuvad aiaärid ka männiokkamultši: männiokkad on happelise reaktsiooniga ning nende hapendav mõju peenral säilib pikka aega.

Koorepurumultši saab osta paljudest aianduskeskustest ja kauplustest, nii puistematerjalina kui ka pakendites. Erineva töötluse järgi eristatakse sorteerimata ja sorteeritud fraktsiooniga männikoorepurumultši, viimane sobib väikeaeda suurepäraselt. Valida saab mitmesuguse suurusega kooretükkide vahel: kuni 15 mm läbimõõduga tükid sobivad hästi lillepeenardele ja kiviktaimlasse, suuremad (kuni 50 mm) võib laotada näiteks hekkide, rooside või ilupuude-põõsaste alla. Peenestatud puukoort võib kasutada ka raskete savimuldade parandamiseks.

Enne multšimist tuleb kindlasti maapind läbi kaevata ning umbrohujuured eemaldada. Koorepuru puistake veel niiskele mullapinnale, taimede juurekaela ümber jätke natuke vaba mullapinda, et juured õhku saaksid. Paras multšikihi paksus on umbes 7-10 cm.

On mõeldud umbrohu kasvu takistamiseks peenral ning seda on palju kasutatud just koorepurukihi või kiviklibu alla laotatuna. Need on mõlemad tehismaterjalid (polüpropüleen, esimene on natuke tugevam, teine kergem), mis laotatakse ettevalmistatud pinnasele, servad kinnitatakse mulla või kinnitusharkidega ning enne istutamist lõigatakse sinna terava noaga x-kujulised istutusaugud.

Paljud aiapidajad ja -kujundajad aga on väikeaias peenravaibast hoopis loobunud: kogemused näitavad, et tugevad umbrohud suudavad siiski kangast läbi tungida ning siis on nende juuri kangast juba tunduvalt raskem kätte saada.

Püsililli on vaibaga kaetud peenral raske hooldada, jagada ja istutada. Samuti ei ole õhuvahetus läbi kanga nii hea kui puhtloodusliku katte puhul ning seened ja mädanikud on kergemad tulema. Kiviktaimlas võib peenrakangas takistada padjandtaimede laienemist, kuna taimejuured ei saavuta kontakti aluspinnasega.

Peenravaipa võiks koduaias kasutada üksnes seal, kus on vaja eraldada nt happeline turbakiht neutraalsest aiamullast, et need ei seguneks (turbapeenardel), samuti teekatte alla umbrohtu talitsema. Juuretõkkevaiba abil saab rajada istutusalasid suurte puude alla: istutusala süvend vooderdatakse vertikaalselt kangaga ja nii ei tungi suurte puude juured pinnakattetaimede kasvualale.

On isoleerimiseks palju parem lahendus. Seda võib teha ise või saab ka poest osta: müügil olev pabermultš on 100% iselagunev paberisarnane materjal, mis laguneb küll ühe suve jooksul peaaegu täielikult, kuid takistab piisavalt umbrohtude arengut, tigude ja nälkjate tegevust ning hoiab niiskust.

Väga hea on seda kasutada üheaastaste kultuuride - suvelillede ja maitsetaimede kasvatamisel, aga kindlasti ka püsikupeenral ja kiviktaimlas, kuhu saab vajadusel seda uue kihi lisada. Ilu mõttes võib ka koorepuru peale laotada, kuigi see pole ilmtingimata vajalik.

Kodune lihtne ja vägagi ökoloogiline teguviis on välja otsida vanad ajalehed (kindlasti mitte kriitpaber, sest see laguneb aeglasemalt ega lase esialgu üldse vett läbi). Laotage 4-6 kihti ajalehepaberit peenrale, katke see mulla- või kompostikihiga. Kui tuleb aeg multšikihti täiendada, võib uue täienduskihi alla laotada ka uue ajalehekihi.

Sobivad kõige paremini kiviktaimlasse ja maja seina ääres paiknevate peenarde katteks, aga ka põõsaste, sibullillede, kõrreliste jt looduses kivistel aladel kasvavate taimede ümber. Killustikku ja sõelmeid on valida paljudes eri toonides ning erineva fraktsiooniga.

Meeles tuleb pidada, et paekillustik sobib üksnes lubjalembeseid taimi ümbritsema. Ka kivimultši ei tohiks peenrale panna paksemalt kui 10 cm.

Kõigile peenraasukaile sobib kergkruus ehk keramsiit, mille toormeks on looduslik savi. Tulemuseks on õhuline ja nägus kate, mis, tõsi, võib mõjuda natuke tehislikult. Et kergkruus ei lagune, pole seda ka vaja tihti vahetada.

Küll aga võib aja jooksul peenrale tekkida lehtede ja muu prahi ollus, mida on kivide vahelt ebamugav eemaldada. Siis võiks taimede ümber lisada uue kattekihi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing