Alpiaed - teistsugune maailm

Erinevatel aegadel on kiviktaimlat kas kiidetud või kirutud. Palju hoolt nõudev, kuid kaunis taimedekogum kivide vahel on justkui omaette maailm.

Ja kui aias nokitsemine pigem rõõm kui kohustus on, võiks endale ühe sellise valmis teha küll!

Kiviktaimla ehk alpinaarium klassikalises mõttes tähendab tükikese alpimaastiku imitatsiooni.

Esimesi alpinaariume hakati rajama üle-eelmise sajandi keskpaiku, mil botaanikud ja asjaarmastajaist lillekasvatajad tõid mägedest hulgaliselt kaunilt õitsvaid taimi ning märkasid hämmastusega, et hea aiamulla asemel kasvavad need paremini müürivahedes ja kruusastel küngastel.

Kiviktaimla rajamine võib tunduda küll esmapilgul keeruline, kuid üheks kompenseerivaks eeliseks on see, et neid saab edukalt rajada muuks otstarbeks kõlbmatutele aladele (kallakutele ja nõlvadele jm).

Samuti võivad nad paikneda kõige erinevamate suurustega aladel - mõnest kuni paarisaja ruutmeetrini - ning võimaldavad ühele väikesele pinnale koondada suurima mitmekesisuse ja originaalse kompositsiooniga taimestikku.

Kõigepealt on vaja välja mõelda alpiaia asukoht ja kuju. Mäestikutaimede heaks käekäiguks tuleb eelnevalt teada, kuidas nende kasvukoht võimalikult meelepäraseks muuta. Enamik alpitaimi on valguslembesed, seega on eelistatumaks kohaks päevaringselt päikesele avatud ala.

Ka liigniiskus ja seisev vesi hukutavad enamiku padjandtaimedest. Seetõttu on vaja peenrale kõigepealt 20-30 cm paksust drenaažikihti - kas jämedat graniitkillustikku, kergkruusa, potikilde vms.

Kuigi Eestis ei leidu eeskujuks klassikalisi alpiniite, võib malli võtta näiteks Põhja-Eesti pankranniku rusunõlvadest või Lõuna-Eesti kivistest moreeniküngastest. Aiaala kujundatakse tervikuna lauge, kivise mäenõlva sarnaselt.

"Mäestik" võib olla laugjate või järskude nõlvadega, nagu parajasti aeda sobib. Kui reljeef võimaldab, kujundatakse kogu ala mäenõlvana, samas võib kujundada alpiniiduna vaid aia reljeefse osa ning tasased alad taimestada iseloomuliku kõrgema põõsastusega.

Kindlasti tuleb kogu ala eelnevalt umbrohujuurtest täielikult puhastada. Kui see töö korralikult teha, tänate end veel mitmeid aastaid, sest selline taimla ei vaja nii palju hooldust, kui algul tundus.

Väljavalitud kohta kaevatakse süvend ja täidetakse see mureda, suure fraktsiooniga materjaliga. Siis puistatakse juurde väiksema fraktsiooniga materjali (peenem kruus, keramsiit jne), kuni on saavutatud kavandatava mäekese ligilähedane suurus. Kogu see töö tagab, et vesi taimlast kiiresti läbi voolaks ning pidama ei jääks. Edasi alustatakse mäekese kujundamist suurte kividega.

Alpiaia ilme määravadki kivid ning nende paigutus. Kivide hulka näiteks ühe ruutmeetri kohta ei ole võimalik ette anda, sest see sõltub kasutatavatest kividest, nende suurusest ja kujust, kasutatavast taimmaterjalist ja aia või kiviktaimla põhiplaanist, s.o kas vabakujulisest või arhitektoonilisest lahendusest.

Kivid loovad nõlvale iseloomuliku miljöö ning üksikud eriti dekoratiivse vormiga kivid on seal kompositsioonitsentriteks.

Alpiaia kujundamise üks põhimõte on peale alpitaimede eksponeerimise tuua esile ka kivide ilu.

Siin tulebki leida tasakaal: kas kivid toetavad kompositsioonis taimi (omane vabakujulistele lahendustele) või toetavad taimed kive (omane arhitektoonilistele lahendustele).

Soovitan kasutada kodukandile omast ning ühesugusest materjalist ja ühesuguse välisilmega kivi (näiteks murtud paas, lõigatud paas, veest lihvitud paas (paemunakad), graniitmunakivid (põllukivid), lõhatud graniitkivid jne).

Ei soovitata kasutada ümmargusi, teravaservalisi ning väga heledatoonilisi kive (marmor), mis taimede vahel mõjuvad võõralt. Eelistage suuri kive. Neid loodusest koju tarides ja peenrale paigutades püüdke säilitada nendel sambla ja lõhede samasuunalisus, et mõju oleks loomulikum.

Telliseid, tuhaplokke, mitmesuguseid betoonkive jms ehituskivi alpiaia rajamiseks ei kasutata.

Kivid paigaldatakse nii, et kivist jääb maapinnale 1/3 ning maasse 2/3. Maapinnale jäetakse kivi dekoratiivsem külg. Vabas asetuses võib kasutada mis tahes looduskivi, arhitektooniliste lahenduste puhul sobib paremini paas ning murtud graniitkivi.

Aktsendiks sobivad puukännud, suuremad kivirahnud või näiteks ka veskikivid. Ettevaatlikult tuleks suhtuda veest uhutud huvitava vormiga kividesse, mis üksikuna või väikses grupis mõjuvad hästi, kuid n-ö lauskasutuses hakkavad liigselt domineerima.

Kivide asetusel tuleb jälgida, et suurte kivide vahe ei ületaks 50-60 cm, siis on kivilt kivile astudes mugav taimi hooldada.

Materjalidega saab varieerida ka aeda läbivate rajakeste katte planeerimisel: enamasti kasutatakse samast materjalist kivi kui alpiaias (näiteks paas, graniidist täringukivid), kuid sobivad ka puitpakud või puitlaudis.

Teed võiksid olla looklevad, st võimalikult loodusliku vormiga. Kuid ka hästi arhitektooniline teekate võib sirgete või rangelt geomeetriliste kõveratega lahendatuna olla looduslikele nõlvadele heaks kontrastiks.

Lõpetades kivide paigutamise, täidetakse nendevahelised alad spetsiaalselt ettevalmistatud pinnaseseguga. Alpiaia taimed eelistavad enamasti keskmise niiskusega kobedat pinnast. Veerežiimi tõhusaks reguleerimiseks ja kiireks dreenimiseks on vajalik tagada puistatud pinnasekihi läbilaskevõime.

Pinnasesegu peab olema hea õhutatavuse ning niiskuse säilivusega, sisaldama piisavalt toitaineid, selle koostisosad peavad olema valitud nii, et omadused aja jooksul ei muutuks.

Parajalt hea segu on näiteks 1-2 osa viljakat aiamulda, üks osa komposti ja üks osa jämedat liiva 25 cm paksuse kihina. Täiteks sobitatakse mulda veel väiksemaid kive. Lõpuks jäetakse valmis kiviktaimla enne istutustööd kuuks ajaks vajuma ja laagerduma.

Taimede valikul võiks kaaluda nii püsikute kui ka väiksemate leht- ja okaspuude kombineerimist. Nende väljavalimine ja kokkusobitamine kipub aga kujunema aedniku elutööks: kunagi ei saa täpselt ette planeerida, millised taimed ja kus täpselt ennast hästi tundma hakkavad.

Minu enda kogemused näitavad, et kiviktaimla subs-traat kipub aja jooksul muutuma, eriti kui pole aastaid aega olnud sellega tegeleda. Muld, puulehtede kõdu ja muu praht tekitab peenrale huumust ja pinnas muutub ajapikku raskemaks.

Aiaäridest võiks algatuseks küsida "lollikindlamaid" taimeliike-sorte, mis igasugustes tingimustes vastu peavad. Ning edasine on juba katsetamise rõõm! Dekoratiivsemalt mõjuvad vähestest liikidest suured laigud. Taimede paigutamisel võiks arvestada ka samal ajal õitsejate omavahelist sobivust, kasvukuju ja kõrgust. Rohkem taimi võib istutada laugjale lõunanõlvale; vastasnõlv võib olla jällegi järsem ja mitte nii tiheda taimestikuga - täpselt nagu looduseski on.

Alpiaeda sobib vesi alati suurepäraselt. Veesilmad võiks kavandada nõlva alla, joad ja ojakesed risti nõlvaga ning kujundada need kividega. Lihtsaim viis on veekogu tarindada alpiaeda kilepõhjalisena, sügavuseks võiks olla näiteks 30-40 cm.

Veesilma äärde võib istutada hoopis niisketele kasvukohtadele iseloomulikke taimi (nt luga, varsakabi, tarnad jms).

Kiviktaimla alternatiiv miniatuursel kujul on küna- või moldaed. See sobib näiteks väikeaeda, terrassile või rõdule, kuhu ei ole teatud põhjustel võimalik suuremat alpiaeda rajada. Samuti nõuab selline taimla õige rajamise korral vähe hoolt ja on väga kaunis vaadata.

Taimenõuks võiks valida suurema kivist hästi poorse anuma, kuid sobib ka näiteks õõnestatud puutüvi, betoonvaas või kas või vana malmpada. Anuma põhja tuleks teha paar-kolm auku ning katta need ummistumise vältimiseks potikilluga. Põhja pange drenaažiks u 50-100 mm killustikku (lubjalembestele taimedele paekillustikku) ja sellele 100-200 mm mullasegu, mis on segatud kompostist, kruusast ja liivast (suhtes 1:2:1). Mulla niiskust taimedele sobival tasemel hoiavad kivid või kergkruusa kiht. Happelembeste jaoks (kanarbikud, erikad jt) peaks substraat sisaldama turvast.

Kiiremini kasvavad taimed, samuti lühiealised taimed istutage nõu serva poole, siis saab neid vajadusel kergemini asendada. Taimenõu ei tohiks suvel läbi kuivada, samuti võiks seda paar korda aastas kompleksväetiselahusega väetada. Sügiskülmade saabudes tuleb külmaõrnad isendid kinni katta või taimenõu soojemasse kohta viia. Varakevadel tuleb jälle hoolitseda selle eest, et okaspuud päikese käes ära ei põleks. Nii lihtne see ongi!

Head miniaiataimed on madalamad ja aeglaselt laienevad alpitaimed, sest nemad lepivad kitsa eluruumiga paremini. Sobivad näiteks liivateed, kukeharjad, mägisibulad, arendsi kivirik, harilik müürilill, leviisiad, nõmmkannid, mägikannid, pürenee ramonda, dalmaatsia kurereha, hallnelk, kassikäpad, padjandnelgid, alpi aster, siberi puju, karukellad, akakapsad, pisikellukas jt.

Sügisnukruse peletamiseks võib rajada miniaia hoopis happelembestest kanarbikulistest - mõned külmakindlamad ja pikaealisemad erikad ja kanarbikud lepivad ka kääbusokaspuude seltsiga.

Okaspuudest sobivad kasvunõusse roomava, kirju, sabiina ja hariliku kadaka, mägimänni, hariliku elupuu ja hariliku kuuse kääbussordid, mikrobioota. Lehtpuudest võib proovida laiuvat või Dammeri tuhkpuud, pukspuud, põõsasmarana sorte, Thunbergi kukerpuud, väikest kikkapuud jt.

Fotod: Liina Oja

Autor: Kadi Vatsar