Eesti suurim palkmaja kerkib Valgamaale

Artikkel

- Uudised
- Teet Reier
- 4. juuni 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti suurim palkmaja kerkib Valgamaale
Enne Ritsu palkmajatehase külastamist Valgamaal Tõrva lähistel Linna külas sain ühelt tuttavalt vihje, et mitte kaugel Tõrvast Otepää poole sõites on kerkimas üks võimas palkehitis. Just "võimas" ta ütleski.
Kuna olime nagunii sealkandis, otsustasime tagasiteel Tartusse teha väikese kaare ja öeldut kontrollida. Ja mine tea, milliseid põnevaid puitehitisi võib veelgi silma hakata. Ning ega rohkem infot kui see, et ehitus peaks käima kusagil Väikese Emajõe lähistel, mul polnudki.
Kümmekond kilomeetrit Tõrvast Jõgevestele sõites ei hakka aga midagi põnevat silma. Äkki polgi see tee, jõuan mõelda. Siis hakkab tee langema Väikese Emajõe orgu, vasakul pool põllul hakkab meile fotograafiga silma väiksemat sorti ümarpalkidest pooleliolev hoone. Jah, imelik, mis seal ikka, küllap see siis mainitud palkonn ongi.
Fotograaf lipsab välja pilte tegema, mina õue jalgu sirutama, pettumus hinges on aga kriipivalt suur. Kas tõesti pidas tuttav seda ehitist eriliseks?
Pildid tehtud, liigume edasi. Alla orupõhja jõesillale jõudes hakkab aga vastaskalda kerkivalt kaldalt mändide vahel vastu terendama midagi nii pööraselt suurt, et ilmselt ununeb suugi mõneks ajaks lahti. Tükk aega ei tule sealt peale pika "Oo!" midagi rohkemat.
Juba aed krundi ümber - kõrge peenpalgist püsttara - on vaatamist väärt. Vaatamata keelusildile väravas keerame auto siiski õuele ja asume asja uurima. Masinate järgi otsustades toimetab hoone juures hulk töömehi, keda aga esmapilgil kuskil näha pole.
Ja kuidas saakski, mehejämedustest palkidest hoonel on vähemalt neli korrust, esiküljel troonib aga maapinnast katuseni tõeliselt võimas puutüvi.
Küll on aga hoone seest kuulda kopsimist. Piilume sisse, esimeste korruste palkseinad on sellistest palkidest, mis näivad olevat pärit mitte siit, vait kusagilt Põhjala ülikute palklossidest. Aga mis siin imestada, nenda kanda on ju ka ülejäänud hoone raskus.
Töömeestelt pärime, kuidas leida majaomanikku või töödejuhatajat, aga keegi ei tea. Tahaks pilti teha, aga viisakas oleks ju ka luba küsida.Lõpuks arvab üks töömees, et helistada tuleks numbril, mis värava kõrval oleval sildil kenasti kirjas. Valin numbri, kinni, olin valinud valesti. Proovin uuesti, nüüd kutsub, aga keegi ei vasta. Levi on ka vähevõitu. Tuleb ronida suurte teeäärsete palkide otsa, aga kõnele ei vasta endiselt keegi.
Vahepeal on õuele lisandunud ka üks uhkem sõiduk ja üks tegijam mees jagab teistele nõuandeid. Natuke võtab jutulepääsemine aega, aga kuuldes soovist pilte teha, jääb temagi nõutuks. Ütleb end olevat esimest päeva objektil ega tea omanikest midagi. Niisama aga klõpsida siin ei tohtivat.
Õnneks pole sellega lahkus otsas ja meile püütakse maja sees olijatelt vajalikku omanikuinfot välja pigistada. Kahjuks tulutult. Lõpuks saabub nõusolek ühelt kõrgemalt ülemuselt, koos sellega luba pildistada ja teave, et siia on kerkimas majutuskoht.
Eesti arvatavalt suurim uusaegne palkhoone on seega leitud ja saab korralikult ka üles pildistatud.
Fotod: Indrek Susi
Hetkel kuum