Lubimört annab vanale seinale uue hingamise

Kristel Rattus 05. juuni 2006, 00:00

Tootmisprotsessi lihtsuse ja tooraine kerge kättesaadavuse tõttu tunti lubjapõletamist juba iidses Mesopotaamias, Egiptuses ja Hiinas. Laialdaselt tarvitasid lupja vanad roomlased, kellelt pärineb ka selle paljudes keeltes kasutatav nimetus (calx).

Lubjakive ühtlaselt kuumutades hakkab 400 kraadi juures Celsiuse järgi eralduma süsihappegaas. Temperatuuri tõustes toimub protsess hoogsamalt ning optimaalseks võib pidada põletamist 1500 kraadi juures. Sellises kuumuses haihtub kogu põletatavas lubjakivis leiduv süsihappegaas ja järele jääb kaltsiumoksiid ehk kustutamata lubi (CaCO3 - CaO+CO2). Kui põletatud lubjale valada vett, tekib kustutatud lubi ehk kaltsiumhüdroksiid (Ca(OH)2 + CO2 = CaCO3 + H2O).

Eestlaste muistsed kivikalmed on tehtud ilma sideaineta ülestikku laotud paekividest. 13. sajandil hakkasid võõrvallutajad - sakslased ja taanlased - ehitama kivikirikuid ja -linnuseid. Esimesed lubjaahjud Eestis tekkisidki arvatavasti linnade juurde. Põhiliseks lubjapõletuspiirkonnaks kujunes Põhja-Eesti, kus tooraine oli kättesaadavam. Lõuna-Eestis rajati lubjaahjud peamiselt neisse paikadesse, kus leidus paekivipaljandeid.

17. saj levis lubjapõletamine üle terve Eesti. Suurte tulekahjude tõttu hakati linnades ehitama kivimaju, samuti hakati mõisatesse püstitama kivist häärbereid. Mõisas toodetud lubi tarvitati kohapeal. 17. saj õitses lubjapõletus Hiiumaal ja Lääne-Saaremaal, kust müüdi seda muu hulgas Rootsi ning mõnede teadete järgi ka Narva.

Ehkki Eesti talupoegade lubjaahjude kohta on andmeid juba 17.-18. sajandist, võib väita, et laialdaselt levis lubjapõletus alles 19. saj keskpaigast alates. Varasemad taluehitised olid olnud puust, sideainet vajati vaid reheahju tegemisel ja siis kasutati savi. Talupojad põletasid lupja ainult üksikutes kohtades, kus neil seda turustada õnnestus. 19. saj keskpaigast peale hakati ehitama raudkivist hooneid ja tekkis vajadus sideaine järele.

Lubjakivi leidub Eestis rohkesti. Peamiselt avaneb see ordoviitsiumi ja siluri lademetes Põhja-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, vähem esineb Kagu-Eestis devoni lubjakivi.

Tooraine saamine olenes kohalikest tingimustest. Põhja-Eestis hangiti paasi kivimurdudest, Lõuna-Eestis korjati põldudelt lahtisi paekivitükke. Paemurrud kuulusid enamasti mõisatele, talupojad hankisid lahtiselt vedelevat lubjakivi oma põldudelt.

Rahvatraditsiooni kohaselt eelistati materjali, mis oli struktuurilt ühtlane, valget või hallikat värvi ja kaalult kerge. Põletamiseks kasutati nii värskelt murtud kui ka pikemat aega väljas seisnud lubjakivi. Enamasti eelistati viimast, kuna see oli kuivem ja vajas põletamisel vähem kütet. Paevaeses Lõuna-Eestis oldi tooraine valikul leplikum.

Lupja säilitati peamiselt kustutatult kuivas kohas või maa sees. Kustutamiseks valati lubjale vett. Kustutamisel lubi paisub ja muutub kuumemaks ning põletatud paas laguneb kohevaks massiks. Kõige paremaks kustutusviisiks peeti aga maasse kaevamist, kus lubi kustus aja jooksul ise. Lubi kallati auku, kus seda hoiti paarist aastast kümne aastani. Õhu juurdepääsu vältimiseks kaeti auk pealt kinni. Niimoodi kustunud lupja peeti ehitustööde jaoks kõige sobivamaks.

Vanade mörtide koostises oli lupja ja liiva pooleks. Peale kivistumiseks vajaliku sideainelubja - seda võib tehnilistel põhjustel mördis olla vaid kuni 12 kaaluprotsenti, sest suurema sisalduse juures tekivad kuivamisel praod - sisaldasid need ka nn täitelupja ehk lihtsalt peenestatud lubjakivi.

Viimane sattus mörti seetõttu, et põledes said kivid kuumust ebaühtlaselt ning osa neist jäi seest põlemata. Täitelupja sisaldav mört võimaldas oma elastsuse tõttu hoone konstruktsioonidel ka vajuda, ilma et oleks tekkinud pragusid.

Pärastsõjaaegsetes segudes on kasutatud vaid kivistumiseks vajalikku hästi põletatud sideainelupja. Täitelubja asemel tarvitati täitena ainult liiva. Liivarikkas segus on liivaterad liiga tihedalt üksteise kõrval ja nende paisudes tekivad pinged, mille tulemusel krohv praguneb. Lubjarikkas ning elastses mördis on see mahumuutus võimalik ka pragude tekkimiseta. See on üks vanade krohvide säilimise saladusi.

Väliseid värvimis- ja krohvitöid saab teha maist oktoobrini, kui ei ole öökülmade ohtu. Lubimört ja lubivärv kivistuvad õhu süsihapegaasi toimel, kivistumiseks on vaja soojust ja niiskust ning see võtab pisut aega.

Näiteks 10 mm paksuse lubikrohvi kivistumiseks kulub soodsatel tingimustel üks kuu. Seega ei saa lubjatöid lükata sügisesse, töö peaks olema lõpetatud enne külmade saabumist. Krohvida ja värvida tuleb õhukese kihi kaupa. Krohvikihi paksus sõltub mördis kasutatava täiteaine (täitelubja ja liiva) tera suurusest. Ülearu paksult seinale kantud krohvikihis tekivad praod. Eelmises kihis peab enne järgmise pealekandmist olema alanud kivistumine, kuid krohv ei tohi ka läbi kuivada. Et kivistumine toimuks kiiremini, võib aluskihti iga krohvi- või värvikihi eel niisutada ka süsihappegaasiga rikastatud veega.

Värv kantakse lubjarikkale krohvile. Lubivärviga värvimisel ei tohi selle serv kuivada ning see kantakse pinnale risti- või ringikujuliselt. Värvitakse tavaliselt 7-8 kihti, üks kiht päevas.

Lubivärv ja -krohv imavad hästi niiskust ja lasevad sellel ka takistamatult välja kuivada. Kuid krohvikiht peab olema piisavalt paks, et külmade saabudes ei oleks poorid üleni vett täis. Külmudes vesi paisub ja kui selleks ruumi ei ole, siis krohv laguneb. Eestimaises kliimas peaks lubikrohvi kiht ulatuma vähemalt 15-25 mm-ni, looduslikest kividest müür vajab isegi 25-60 mm paksust krohvikihti.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing