Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Prantsusmaa karistab noori

Brigitte Granville 05. juuni 2006, 00:00

Prantsusmaa kroonilist haigust tähistavad aeg-ajalt plahvatavad protestid. Kaks viimast episoodi olid mullusügisesed mässud ja süütamised ning tänavused tudengirahutused. Neid proteste ühendavad sellised märksõnad nagu noored, tööpuudus ja ebakindlus tuleviku ees. Kõikide probleemide algpõhjus on aga riigi isalik kamandamine.

Võtame näiteks kindlustatud töö. Prantsuse valitsus on püüdnud seda luua ainukesel endale teada oleval viisil - veelgi suurema reguleerimise teel. Loomulikult vähendavad reeglid, mis teevad olemasolevate töötajate vallandamise raskeks, tööandjate soovi võtta tööle uusi. Sisenemisbarjäärid miljonitele väljaspool olijatele on ületamatud.

Selle tulemusena on keskmine tööpuudus püsinud viimasel kümnendil 10% juures ja kuigi üldine töötuse tase on olnud stabiilne, on noorte, 16-24aastaste meeste tööpuuduse tase tõusnud 15%-lt 1990. aastal enam kui 21%-le. 2005. aastal. Prantsusmaa heatahtlik isalikkus karistab noori ka väljaspool tööjõuturgu. Paberil on jõukuse ümberjaotamine võrdsuse ja vendluse vaimus toonud häid tulemusi. Erinevalt enamikust teistest OECD riikidest, kus ebavõrdsus on viimase 30 aasta jooksul suurenenud, on Prantsusmaal ebavõrdsus maksude-eelsetes sissetulekutes veidi vähenenud.

Kuid need arvud varjavad tõsiasja, et rikkuse ümberjaotamine teenib just vanema elanikkonna huve. Pensioniea ümber olevate ehk 51-65aastaste inimeste osa kogusissetulekutes kasvas viimase kümne aasta jooksul 3 protsendipunkti, samas kui nooremate vanusegruppide, eriti 18-25aastaste osa sissetulekutes langes 5 protsendipunkti võrra.

Uute töötajate palkamist takistavad ka kõrged tööjõumaksud ning kõrge miinimumpalk, mis tasustab lihttööjõudu tihti kõrgemalt kui nende tootlikkus seda lubaks. Helde abiraha ja kõrged maksud vähendavad inimeste soovi töötada vähetasustatud ametikohtadel. Tulemus on see, et 40% ümberjagatud rahast läheb vaestele, kuid tervetele tööeas inimestele.

Loogiline lahendus oleks vähendada võrdselt kõikide töötajate kaitstust. Kuid ükski valitsus pole olnud piisavalt tugev, et seista vastu opositsioonile, mis tihti kasutab karistamatult ebaseaduslikke võtteid.

Pole võimatu, et ainus tee ummikust välja on Prantsusmaale nii tüüpiline revolutsioon. Selle vaate kohaselt ei olegi süsteemi võimalik reformida ja muutus tuleb siis, kui see lõpuks rahapuuduses kokku kukub. Aina suuremat puudujääki tekitav ümberjagamine, madal kasv ja vähene osalus tööjõuturul ei saa lõputult kesta. Ka 1789. aasta Prantsuse revolutsiooniks andis otsese tõuke lõppeks eelarvekriis. Eelistatum oleks siiski järkjärguline areng. Heaks näiteks on Pariisi eliitülikooli Sciences Po kogemus. Kooli pääsemine oli sotsiaalselt privilegeeritute käes, kes moodustasid 1998. aastal tudengitest 81% (näiteks Oxfordis ja Cambridge'is tuli tasulistest erakoolidest 60% tudengitest). Kuid ülikool viis läbi positiivse diskrimineerimise reformi, mis tõstis rikaste õppemaksu ja andis suuremaid eeliseid vaesematele tudengitele, sisserännanutele ja maanoortele. Vastuseis rektorile oli suur, kuid isegi head argumendid peavad taanduma, kui muutus on möödapääsmatu.

Prantsusmaale on pikas perspektiivis venitamisest odavam neelata vastik ravim alla. Noortel tekib taas lootus siis, kui nad näevad, et õiglus ei seisne mitte ümberjagamises, vaid ka raskes töös ja heas käitumises.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:03
Otsi:

Ava täpsem otsing