Puitmajade pärg ümber Tartu südalinna

Vaidlusi on üles kütnud Supilinn - üks vanemaid (esimesed majad pärinevad 19. sajandi algusest) ja kõige omapärasema miljööga (elanike, elumajade, kuuride, hoovide, suurte aedadega plankude, kasside ja koertega) rajoon - mida seal säilitada? Sealsed hooned on tihti kokku klopsitud tollel ehitusajal kättejuhtuvast materjalist ning neid taastada on tänapäeval väga raske, märgib Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste vanemspetsialist Tiina Tuul. Kui need hooned ehitada uuesti ja kvaliteetsest materjalist, on sellest miljööst midagi väga olulist kaduma läinud.

Muinsuskaitsja ja arhitektuuriloolase Mart Siilivase sõnul on Taaralinna puitarhitektuurile suurt mõju avaldanud 18. ja 19. sajandil Saksamaalt ning mujalt sinna saabunud ehitusmeistreid, kes tõid endaga kaasa ka puitehituse oskused ja arendasid neid kohalikes oludes edasi, samuti ettevõtjaid, kes rajasid uusi saeveskeid, tegelesid ehitusmaterjalide tootmise ja müügiga ning lõid eeldused tolle aja kohta tipptasemel puithoonete rajamiseks.

"Eriti torkab see silma 19. sajandi teisel poolel, mil rajatakse väga keerukaid, ka arhitektuurilt pretensioonikaid puitehitisi (Raudteevaksal, Vaimuhaigla, Toome Haavakliinik) ja esinduslikke elamuid. Seda perioodi julgen pidada siinse puitarhitektuuri kuldajaks," kommenteerib Siilivask.

Esinduslikumasse Toometaguse linnaossa ja Kastani tänavale 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses rajatud üürimajad kannavad ajastu moevoolude - saksa renessanssi ja juugendi dekoorielemente, hoovielamud on liigendatud tornikeste, tuulelippude ja küllusliku ehisdekooriga, sedastab arhitektuuriloolane.

Karlova on 20. sajandi algul lühikese ajaga (1907-1914) rajatud ettevõtlike eestlaste linnaosa. Hoonete arhitektuuris domineerib juugend, mille elemente leiame nii eenduvate trepimahtude ja erkerite kui aknapiirete kujunduses. Üürimaja oli siingi omanikule valdavalt sissetulekuallikas.

1920ndatel rajatud Tammelinna krohvitud villaliku arhitektuuriga puumajad (valdavalt linnaarhitekt Podtsekajevi hilisjuugendlik looming) esindavad aedlinnalikku idülli. Hooned on ehitatud enamasti riikliku ehituslaenu abil. Tähelepanuväärne on siinsete aiakruntide suurus - harva alla 2000 m2, kommenteerib Siivivask. Nüüd võib endisaegsete kruntide mastaape hoomata Elva tänava aedades.

Väga kaasaegsetena mõjuvad 1930ndatel ehitatud Tähtvere heledad modernsed majad, mille krohvitud fassaadide all on palkseinad, seletab Tiina Tuul.

Arhitekt Arnold Matteuse kavandatud eliitrajooni eramutele püüti dekooride ja viiludega, vahel isegi mõne sambaga väärikamat ilmet anda. Ka suurte kruntide planeering oli Tähtveres uudne. Aiakujundusele pandi rõhku: rajati madala hekiga eesaed, tagaaeda oli sageli planeeritud tiik (veesilm) ja terrass. Elu kandus elutubadest avarasse aeda, jutustab Tuul.

Puitmajade eheduse säilimise nimel pole Tartus lubatud miljööväärtuslikes piirkondades mõtlematuid juurdeehitusi teha ega katusekuju ning maja ajaloolist välisilmet ja ruumistruktuuri muuta. Veranda jäägu verandaks, trepikoda trepikojaks. Miljööväärtuslikke maju peab hooldama ja remontima, aga mitte suvaliselt renoveerima.

Säilitama peab ka ajalooliselt väärtuslikke detaile ja konstruktsioone, sealhulgas aknaid ja uksi, voodri- ja põrandalaudist.

Vanasti kaunistati majadel eelkõige tänavapoolseid külgi ja aknapiirdeid, nurgaliiste - sinna tegid meistrid saelõikeid jm ilustusi. Traditsiooniline Tartu puitmajad värv oli tume - ookerkollane, pruun, tumeroheline, tumepunane või hall. Värvimisel kasutati alati pastelseid, niinimetatud murtud toone.

Vanad puitmajad on ilusad, meie peamine ülesanne on säilitada nende väärikus, kõneleb arhitekt Kaido Kepp, kes väga huvitavalt lahendas väikese puumaja kordategemise Karlovas.

Enne ümberehitust oli maja kummalgi korrusel kahetoaline ahjuküttega korter. Korterid olid madalad ja kitsad, keset elamist oli suur ahi, magamistoa nurgas riidekapisuurune wc, akendest avanes vaade naabrikuuridele. Aga väljast oli hoone väga võluva vormiga, maalilises keskkonnas pargi servas, oru kaldal uhkete puitdekooriga elamute vahel.

Projekteerimise lähteülesandeks oli paigutada hoonesse kahetoaline kaasaegne elamine vannitoa, kööginurga ja sisemise trepiga, säilitades maja välisilme, tutvustab arhitekt.Juurdeehituse vajaduse tingis trepp, sest olemasolevasse hoonesse see lihtsalt poleks mahtunud ja seda kujundades jättis arhitekt alles hoone algse vormi ning lahendas kogu lisaosa läbipaistvana - tervet fassaadi katva klaasseinana.

"Ma ise olen nüüd aasta elanud vanas ahjuküttega puumajas ja vabatahtlikult ma seda millegi muu vastu ei vaheta," lausub Kaido Kepp. Küllap selles asjaolus peitubki tema miljöötunnetusliku arhitektuuri võti.

Muinsuskaitsja Mart Siilivask soovitusel tulebki miljööaladel säilitada kõiki kihistusi, kõige elitaarsematest kõige vähenõudlikumateni, mitte ainult hooneid, vaid ka nendele iseloomulikku ajaloolist keskkonda. "Ka kõige vähenõudlikum 19. sajandi agulihurtsik on eluasemena tänapäeval ikkagi etem viimase kümnendi karpmajadest, sest heaperemehelikult hoituna ja korrastatuna ületab ta viimaseid nii kunstilise kui ka ehitusliku kvaliteedi poolest," nendib ta.

Fotod: Andras Kralla

Autor: Tiina Kolk