Sordiaretus võitleb haigustega ja parandab saagikust

Põhiline sordiaretuse väljund on uued kohalikesse mullastikulis-klimaatilistesse tingimustesse sobivad sordid ja nende algseeme. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi poolt läbi viidud küsitlus näitas, et sordi valikul hindavad põllumajandustootjad eelkõige selle saagikust ja kvaliteeti. Saagi müügivõimalust hindavad pigem väiksemad ja keskmised kasvatajad ning haiguskindlus ja toote madal omahind huvitavad ennekõike suuremaid kasvatajaid.

Üks olulisemaid panustajaid Eesti sordiaretusse on Jõgeva Sordiaretuse Instituut (SAI). Instituudi direktori Mati Koppeli sõnul on nende eesmärgiks konkurentsivõimeliste sortide aretamine eelkõige Eesti jaoks. Sellegipoolest ei maitse Eesti sordiaretuse vilju mitte ainult kohalikud põllumehed. Nii kasvatatakse Eesti Maaviljeluse Instituudis aretatud ida-kitsherne sorti edukalt Jaapanis ning mitmete heintaimede sortide kasvamist katsetatakse Rootsis ja Norras. Köögiviljasortide seemneid müüakse edukalt aga nii Soomes kui ka Lätis ja Leedus.

Minimaalseks aretusprotsessi pikkuseks hindab Mati Koppel 10 aastat, pikimaks isegi kuni 30 aastat.

"See aga ei tähenda, et ühe, kindlate omadustega sordi aretamise alustamisele järgnevad 10-15 aastat ainult sellega tegeletaksegi," ütleb Koppel. "Igal kevadel algavad uued ristamised, valikud, mis võimaldavad teha korrektuure olemasolevasse aretusprotsessi või alustada sootuks uute omadustega sortide aretamist." Aretusprotsessi pikkus sõltub ka tehnoloogilistest arengutest ja majanduspoliitilistest suundumustest.

Koppeli sõnul on eesmärkidele vastavate sortide aretamine stabiilsetes majandusoludes alati ladusam. Majandusmuudatustest tingitud ebaedu näitena nimetab ta aega, mil Jõgevamaal töötas Pepsico Eesti kartulikrõpse tootev tehas ning Jõgeva SAI tegeles neile sobiva kartulisordi aretamisega. Aasta pärast sordi valmimist aga tehas suleti.

"Tänapäeval on võimalik mis tahes taimset toorainet tarbiv tootmistehas aastaga püsti panna, kuid sobiva tooraine saamiseks vajalikku sorti selle ajaga ei areta," nendib Koppel. Seda tüüpi probleemide vältimiseks on Jõgeva SAI Koppeli kinnitusel püüdnud alati olla ka kõige utoopilisemate ideede juures algusest peale. Näiteks biokütustega seotud rapsi- ja kanepikasvatus.

Mati Koppeli sõnul otsustavad aretustöö alustamise päris uute kultuuride puhul instituudi eri tasemel otsustuskogud. Idee tuleb Jõgeva SAI aretajatelt, esmalt arutatakse instituudi teadusnõukogus, seejärel rahastatavate organisatsioonide kogudes. Praegu täidab viimase funktsioone põllumajandusministeeriumi põllumajandusteaduste nõukogu, aga näiteks 1999. aasta alguses oli saianisu aretamise vajadus ja selleks finantsvahendite eraldamine arutusel ka Riigikogus.

Uue sordi aretus algab eesmärgi püstitamisest. Otsused tehakse ühelt poolt Eesti põllumeeste ja töötlejate huvisid arvestades ning teisalt rahvusvaheliste suhtluste teel teistelt aretajatelt ja teadlaskonnalt saadud informatsiooni alusel.

Kui 1990ndate alguses oli tugevam arusaam, et geneetiline muundamine tõrjub lähiajal traditsioonilise sordiaretuse välja, siis täna käsitletakse geneetilist muundamist ühena paljudest võimalikest sordiaretuse meetoditest.

Geneetiline muundamine võib olla otstarbekas tööstusotstarbeliste sortide aretamisel, kus väga spetsiifiliste omadustega sortide loomine ei ole traditsioonilise sordiaretuse meetoditega võimalik. Eestis, kus taimekasvatustoodang läheb kas inimtoiduks või loomasöödaks, ei näe Mati Koppel, et geneetiline muundamine võiks hetkel midagi rohkemat anda lisaks traditsioonilisele sordiaretusele.

Teine küsimus on sordi aretamise maksumus. Jõgeva Sordiaretuse Instituudis on ühe sordi aretamise maksumus traditsiooniliste meetoditega praegu hinnalt võrdne 1-1,5 kilomeetri pikkuse korraliku asfalttee ehitusega. Geneetilise muundamise teel oleks see aga kümneid kordi kallim.

Laheotsa talu peremehe sõnul peitub sordiaretuse tulevik geenitehnoloogias.

Kohalikule turule laias valikus köögivilja, kartulit ning lõikeroose kasvatava Laheotsa talu peremehe Johannes Valgu kinnitusel tuleb tarbija soovide rahuldamiseks välja valida sobivad sordid.

Valk nimetab siin kahte võimalust - kas rõhuda rohkem kvaliteedile või kvantiteedile. Viimane tähendab eeskätt suuremat saaki pinnaühikult. Valk ütleb Laheotsa olevat rohkem esimest tähtsustanud.

"On väga suur vahe, millise klassi kartuliseemet me kasutame tootmispõllul," kinnitab Valk. "Võib julgelt öelda, et enamasti kasutatakse sertifitseerimata, klassitut seemet, millega pole lootustki saada korralikku saaki, rääkimata selle kvaliteedist."

Arenenud maades ostavad kaubakartulikasvatajad Valgu sõnul uue seemne igal aastal. Suuremad tootjad paljundavad seemet ka ise. Köögiviljaseemnetest on Laheotsa talu peremehe kinnitusel kvaliteetsemad hübriidsordid, mille seemnete kasutamine on muutunud valdavaks.

Laheotsas ei ole peremehe sõnul enam aastaid kasvatatud Eestis aretatud sorte, sest klientide ootusi on enam täitnud Hollandis, Saksamaal ja Taanis aretatud sordid. Kuna seemned on tootjatele hästi kättesaadavad, siis pole Johannes Valgu sõnul eriti oluline, kus sort on aretatud. Kuna kaugema tuleviku arvab Valk peituvat geenitehnoloogias, siis on pigem tarvis mõelda, kas me selles vallas suudame edukalt kaasa lüüa.

Valk märgib, et GMO puhul hea ja halva osas seisukohad lahknevad. Kindel on tema hinnangul vaid see, et siin kätte ette panna pole võimalik. Laheotsa peremehe hinnangul võiks ennast rahustada sellega, et Jumal on otsustanud minna pensionile ja andnud meile edasi vastavad teadmised, öeldes justkui: "Tehke ise edasi, mina enam ei viitsi."

Geneetiliselt muundatud organism (lühendatult GMO) on organism, kuhu on sisse viidud mingid võõrad geenid, mis looduslikul teel ei ole võimalikud. Enne GMOde turustamist või keskkonda viimist hinnatakse nende mõju inimesele ja loodusele, vältimaks võimalikke negatiivseid mõjusid

Autor: Mereli Kivi