Tõlluste mõisa aiamaja - valge luik kesk kadakaid

Artikkel

- Uudised
- Teet Reier
- 4. juuni 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tõlluste mõisa aiamaja - valge luik kesk kadakaid
Mäletan ähmaselt üht lehekülge pildimeister Ann Tenno raamatust, kus seisis omanäoline hoone kusagilt Saaremaa tundmatu nimega servast, uhke, kuid ajast räsitud ning unustatud. Õnneks ei saanud sellele hoonele osaks kümnete mõisamajade saatus - kaduda koos viimase sajandi lõpukümnenditega jäädavalt ajalukku.
Täna seisab Tõlluste taastatud aiamaja taas uhkelt oma kohal ja rõõmustab juba kaugelt mõisakompleksile lähenejaid. Mees, kes selle uunemisprotsessi koos hoonega kaasa tegi, on saarlane Tõnu Sepp, kes vanade hoonete uuele elule aitamise oma südame- ja tööasjaks võtnud. Tema oli ka lahkelt nõus rääkima aiamaja taassünni lugu.
Sepa sõnul pole tänaseni täpselt selge, milline oli hoone täpne otstarve. "Seda nimetatakse nii aia- kui ka suvitusmajaks," lisab ta. "Ilmselt viimast otstarvet ta täitiski, sest teisel korrusel asuvad eluruumid olid jaotatud kaheks sarnaseks korteriks. Ilmselt kasutatigi seda maja mõisa saabunud sugulaste või külaliste majutamiseks."
Uuenenud hoonet katva viimistluskihi alt on tagaküljel nähtavale jäetud aastaarvu 1764 kandev kivi. "Arvatavasti on see sinna sätitud ehituse alguse tähiseks. Ühelt vanalt aknapiirdelaualt leidsime ka sisselõike daatumiga 1766, ilmselt sai maja siis valmis," lisab Sepp.
Mõisa peahoone vanem osa pärineb Sepa sõnul veidi varasemast ajast, on aga hiljem tunduvalt suuremaks ehitatud. Varasemast ajast pärineb ka kahekordne, uhke paekivikaaristuga aidahoone. "Kahjuks pole mõisakompleksi praegune omanik, Rootsis elav Minna Frödahjolm suutnud midagi ette võtta ülejäänud hoonetega. Nii on peahoone räämas ja lagunemas ning aidahoone ootab renoveerimist," räägib Sepp.
"Ega aiamajastki polnud nõukaaja lõpuks rohkemat järel kui müürid," meenutab ta. "Katus oli sisse kukkunud ja mõned hoone otsasid ehtivad uhked sambad varisenud, pilt oli üpriski trööstitu."
Siiski õnnestus kaheksakümnendate lõpus saada raha osa mõisahoonete ennistamiseks ja töödega tehti algust. "Toonane töö aga ei kannata eriti kriitikat, kõik, mis andis lammutada, lammutati, ja palju väärtuslikku materjali visati lihtsalt minema. Siis oli põhimõtteks ehitada vananäoline uus, mitte säilitada võimalikult palju originaaldetaile," selgitab Sepp.
Näiteks laoti uuesti ka mõned otsapostid. Üks neist on asetunud valele kohale ja selle tulemusena jookseb vesi mööda rookatust postile ja sealt alla. See lubikrohvile ei meeldi ja nii kooruvadki suured krohvilatakad posti pinnalt maha.
Hiljem, kui Sepp hoone kohalikult vallalt ära ostis ja ennistustöödega jätkas, oli üheks kriteeriumiks säilitada võimalikult palju vanu originaaldetaile, kui see osutus võimatuks, siis kasutada toonaste originaalide koopiaid. "Minu õnneks oli olemas ka üpris palju materjali, mis kirjeldas hoone ruumilahendusi ja ehitusdetaile," lisab ta.
"Ühel hetkel aga andsin endale aru, et selline ettevõtmine käib minu rahakotile üle jõu," meenutab Sepp. "Siis pidasingi paremaks selle asemel, et töödega venitada, hoone müüa. Hoone ja minu õnneks saime kaubale praeguse omanikuga, kes finantseeris aiahoone taastamise lõpuleviimist ja ma ise sain olla seejuures tööde teostajaks."
Seda, et kasutatud materjalid on hästi vastu pidanud, tõendab Sepa sõnul ka maja praegune seisukord. "Suviti on siin toimunud arvukalt lastelaagreid, kuid vaatamata sellele koormusele on seinad endiselt valged, määrdunud lubivärvi on ju lihtne värskendada," lisab ta.
Valgetest seintest torkavad oma tumeda uhkusega silma ka iidsed tammised ukse- ja aknapaled. Lagede krooniks on mõned päästa suudetud palktalad ja paarist kohast avatuks jäetud omapärane kõrkjatest ja savist pätsitud soojustusmaterjal.
Vaatamata sellele, et praegu on aiamaja sisustus pärit erinevatest stiilidest ja ajastutest ning kohati koormavalt paigutatud, saab kogu selle segaduse taga nautida meisterlikku ennistustööd.
Tõlluste mõis (saksa k Töllist) on rajatud 16. sajandil, mil ümbruskonna maad läänistati Tölsenitele. Sealt tuleneb ka mõisa nimi. Hiljem kuulus mõis nii von Taubedele, von Buddedele kui ka von Ungernidele.
Pärast Põhjasõda oli mõis von Vietinghoffide valduses, kes püstitasid 1747. aastal mõisa ühekorruselise tagasihoidliku peahoone, mis oli osalt kivist ja osalt puust.
Alates 1788. aastast kuulus mõis von Saßi aadliperekonnale. 1820. aastal ehitati varasem peahoone palju suuremaks, millega talle anti ka tänini säilinud saaremaalikult tagasihoidlik klassitsistlik väliskuju.
1904. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Sengbuschide omanduses. Peale peahoone on mõisas säilinud ka mitmeid väärtuslikke kõrvalhooneid.
Omapärane ja ainulaadne on kahekorruseline viie kaaravaga ait, mis on restaureeritud 1980. aastatel. Väga huvitav on ka paksude müüridega arhailine suvitusmaja, mis meenutab keskaegset vasallilinnust.
Siiski arvatakse, et tegemist ei ole keskaja ehituspärandiga, vaid 18. sajandi keskpaigas püstitatuga. Tõlliste mõisa nime on seostatud ka Saaremaa muistendivägilase Suure Tõlluga.
Fotod: Andras Kralla
Hetkel kuum