Euro tulek lähiajal küsitav

Euroopa Komisjoni 16. mai "ei" Leedu europüüdlustele võis tõmmata risti peale eurotsooni suhteliselt kiire - üldjoontes aastani 2012 kavandatud - laienemise kontseptsioonile. Sellest pole aga kombeks eriti rääkida. Nii võis ka Euroopa Parlamendi president Josep Borrell Fontelles oma 30. mail Riigikogus peetud kõnes olla endistviisi "kindel" selles, et Eesti on aastal 2008 võimeline ühinema eurotsooniga. Taolistel protokolli juurde kuuluvatel õlalepatsutamistel on üha vähem ühist tegelikkusega.

Kui Eesti ja teiste postsotsialistlike Euroopa Liidu liikmesriikide eurokõlblikkus jääb sõltuma pelgalt Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmisest, võib nende riikide eurotee venida väga pikaks. Seda enam, et Leedu puhul põhjendati ei-d mitte üksnes inflatsioonikriteeriumi mittetäitmisega, vaid lisaks seati pretsedenti loovalt kahtluse alla ka kõnealuse kriteeriumi täitmise jätkusuutlikkus.

Küsimus on muidugi selles, mida jätkusuutlikkuse all mõelda. Kolme kuud või kolme aastat? Olukorras, kus Eesti hinnatase moodustab vana ELi omast napilt 60 protsenti (Leedul 53 protsenti) ja meilt oodatakse nii väga nominaalset ja reaalset "konvergeerumist" sellesama vana ELiga, on Maastrichti inflatsioonikriteeriumi tõeliselt "jätkusuutlik" täitmine heal juhul 10-15 aasta kaugusele jääv tulevik.

Loomulikult on neidki, kes toovad meile eeskujuks Sloveenia. Ainult nad unustavad seejuures ühe pisiasja. Nimelt selle, et Sloveenial on nii nominaalse kui reaalse konvergentsi mõttes Eesti ees vähemalt kümneaastane edumaa. Sloveenia hinnatase moodustas 2004. aastal vana ELi keskmisest 73 protsenti ja sisemajanduse kogutoodang per capita 51 protsenti. Eesti puhul oli viimane näitaja, muide, üksnes 26 protsenti.

Ses suhtes on Sloveenia võrreldav Kreeka ja Portugaliga, kes olid eurotsooniga liitumise aegu "eurokeskmisest" enam-vähem sama kaugel kui Sloveenia praegu. Pealegi tariti need kaks riiki toona eurotsooni põhimõttel "parem sees kui väljas". Õnneks pole sloveenlastel ka selliseid nõudlust üles kütvaid helde käega naabreid nagu meil. On ju Soome hinnatase ikkagi viiendiku võrra kõrgem Austria ja Itaalia omast.

Nominaalne ja reaalne konvergents avatud turgude tingimustes tähendab nii nominaaltulude kiirendatud kasvu kui ka sellega vältimatult kaasnevat kõrgemat inflatsiooni. Seda eeldusel, et rahvusliku vääringu vahetuskurss ei kalline, mille peab välistama omalt poolt vahetuskursimehhanismi ERM-2 kuulumine.

Just see asjaolu määrab ära ka Eesti (nagu Leedugi) "teoreetilise" võimaluse ehk siis võimatuse liituda eurotsooniga mitte üksnes lähiaastatel, vaid ka kaugemas tulevikus. Maastrichti kriteeriumisse mahtuva madala inflatsiooni ja stabiilse vahetuskursi üheaegne "jätkusuutlik" hoidmine kapitali vaba liikumise tingimustes on tugeva majanduskasvu korral teoreetiliselt saavutamatu.

Euro kasutuselevõtule püüdlevad postsotsialistlikud riigid mahuvad inflatsioonikriteeriumi piiresse lähikümnendil vaid juhuslike kokkusattumuste korral - õiget hetke tabades, valskuse või ühekordsete, majandusele väga kalliks minevate "veri ninast välja"-otsuste hinnaga. Mingist inflatsioonikriteeriumi täitmise jätkusuutlikkusest pole juttugi.

Eriti halvas seisus Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmise suhtes on seejuures riigid, kes on juba ammu sidunud oma rahvusvääringu vahetuskursi valuutakomitee põhimõttel jäigalt euroga - nagu Eesti ja Leedu ning võimalikest tulevastest ELi ja eurotsooni liikmesriikidest Bulgaaria.

Erinevalt ujuvkursse kasutavatest riikidest ei saa need riigid arvestada oma rahvusvääringu, mis pole õigupoolest midagi muud kui euro "derivaat", revalveerumise lühiajalise ja seejuures enamasti vaid ajutiseks osutuva pidurdava mõjuga inflatsioonile.

Näitena võiks siin tuua Poola zloti ning Tšehhi ja Slovakkia krooni kallinemise euro suhtes vahemikus 1.03.2004-1.03.2006 vastavalt 30,3, 15,0 ja 9,2 protsenti.

Prognoositav kiire arengu jätkumine on muutnud Eesti, Leedu ja Läti peatse liitumise eurotsooniga paljude Euroopa majandusekspertide silmis üha enam küsitavaks. 17. mai Financial Times Deutschland alandas näiteks ühemõtteliselt Balti riikide šansse liituda lähiaastail eurotsooniga.

Olukorda ei päästa siin ka Maastrichti inflatsioonikriteeriumi kosmeetiline kõpitsemine. Otsida seda kõige õigemat referentsväärtust inflatsioonikriteeriumile deflatsiooni piiril balansseerivatest riikidest on mõttetus.

Küsimus on eelkõige selles, kas riike, kes on fikseerinud oma rahvusvääringute vahetuskursi valuutakomitee põhimõttel euro suhtes ja on ühtlasi loobunud iseseisvast rahapoliitikast Euroopa Keskpanga kasuks, tuleks käsitleda teistest erinevalt.