Hea tuju autod

Ma pean ausalt tunnistama, et kabriolettide suhtes olid mul eelarvamused. Kõigepealt - kas lahtise autoga on üldse võimalik Eesti kliimas sõita? Niigi on suurem osa aastast külm, sajab lund või vihma, mis siis veel saab, kui autol katust pole? Ja kas lahtise autoga sõita on ikka piisavalt turvaline?

Selleks ajaks, kui minu kätte usaldati tulipunane Tigra, ei olnud Eestis enam nädalate viisi vihma tulnud. Säras päike ja taevas oli kevadiselt helesinine. Nii et vihmakartus langes ära ja katuse oleks võinud kohe alla lasta. Tõsi, ilm just kõige soojem ei olnud - temperatuur näitas hommikuti viis kraadi ja päevalgi ei tõusnud suurt üle viieteistkümne, lisaks puhus üsna külm tuul. Lasin siiski vapralt katuse alla. See muuseas, kuidas katus alla sõidab, on omaette vaatamisväärsus. Tõmbad kergelt ukse sees olevat nuppu - enne tuleb vabastada väikesed katust kinni hoidvad hoovad vasakul ja paremal ülemises nurgas, see kippus pidevalt meelest ära minema! - kostab piiks ja kerge surinaga liigendub katus osadeks, hakkab sõitma tahapoole, avaneb luuk ja katus kaob sujuvalt pagasiruumi. Jälle piiks ja võib nupu lahti lasta - katus on all. Nii lihte see ongi.

Seda tunnet, mis nüüd järgneb, on raske kirjeldada. Kuna ma polnud varem kabrioga sõitnud, oli asjaolu, et autol äkki katust polegi, üpriski harjumatu. Hingan sisse-välja, vaatan pea kohal kõrguvat sügavsinist taevast ja mõistan, et see kõik on ju tegelikult lihtsalt suurepärane! Väljend "katus sõidab" peab olema kabriojuhtide välja mõeldud. Eufoorilise avaruse ja vabaduse tunne tuleb, kui jõuab kohale, et pea kohal ei ole midagi peale helesinise taeva. Kohe hakkab aga ka jahe ja see mõjub kainestavalt. Siin ei aita muud, kui tuleb küte tööle panna. Tigra uriseb paigalt võttes toredasti, väike tiiger kiirendab ja juba olengi teel. Külm, muide, ei olegi. Soe õhk puhub roolist hoidvatele näppudele, samuti tuleb sooja jalgadele. Ainus koht, kus pisut tuuline, on selja taga, aga olen ettenägelikult sidunud kaela ümber rätiku. Rätik ja päikeseprillid ongi vist kabrio puhul vältimatud, arvata võib, et pikalt sõites võib lagipähe paistev päike ka peanaha ära põletada. Proovin, kas linnas sõites ikka muusikat kuuleb - kuuleb küll. Kerge tuuleõhk harmoneerub suurepäraselt stereosüsteemist voogava džässiga. Kusjuures muusikat ei olegi vaja põhja keerata.

Võtan suuna linnast välja. Huvitav on see, et tuul ei puhu kuklasse oluliselt rohkem kui linnas sõites. Küll aga, oh imet, kostab 90ga maanteel sõites linnulaulu. Terve tee on vidinat täis! Ninna tuleb värsket lehelõhna, kusagil õitseb vist toomingas. Kas kabriod on loodud hea tuju tekitamiseks? Igal juhul tõuseb võrdeliselt sõidetud maaga ka meeleolu ja lugupidamine mind edasi viiva Tigra vastu. Kaheistmeline auto tundub sees istudes tõeliselt suur ja turvaline, kuigi väljast vaadates oleks justkui tegu tavalise väikeautoga. Istmete taga on võrguga piiratud panipaik, siia sobituvad lahedalt sülearvuti, käekott ja tõenäoliselt mahuks siia ka väiksem koer, juhul kui ta mul oleks.

Tigrast lahkuda on tõeliselt kahju. Võrdluseks võetud Micra aga juba ootab. Esimene mulje on, et Micra on justkui väikesevõitu. Kinnises salongis on see-eest hämmastavalt valge, seda tänu klaasist katusele. Tigrast loobumise valu aitab see asjaolu kiiresti leevendada - vaade on oluliselt avaram. Kohe selgub ka, et Micra katuse avamine on kahe käeliigutuse jagu lihtsam kui Tigral - Micral pole nimelt laes kahte hooba, mis Tigral katuse avamiseks lahti tuli lükata ja mis pidevalt meelest ära kippus minema. Samuti piiksub Micra automaatika vaiksemalt ja vähem nõudlikult. Sõitma hakates on Micra üldse igas mõttes vaiksem ja leebem. Rool on pehmem - Tigral oli see sportlikult jäik. Samuti liiguvad kergelt ja õrnalt kõik pedaalid, ka need olid Tigral jäigemad. Ülimalt mugavaks osutub Micral peal olev võtmevaba süsteem. Alles nüüd, kui käes on korraga käekott, sülearvuti ja toidukott, saan aru, milline kergendus võib olla kerge nupuvajutusega avanev autouks. Samas, kui Tigra pakiruum avanes automaatselt ühe nupuvajutusega, siis Micral tuleb luugi ülesvinnamisega siiski ise vaeva näha. Mõlema kabrioleti puhul on tänu väikestele mõõtudele ülimõnus manööverdada - rääkimata sellest, et nähtavus taha ja külgedele on lahtise katusega autol suurepärane.

Tigra on sportlik, kiire ja jõuline, Micra elegantne, õrn ja pehme. Micrasse mahuvad taha istuma ka lapsed ja vähenõudlikumad sõbrad. Lahtises Micras sõita tundus natuke soojem - kuklasse puhus vähem tuult.

Samuti on Micra vaade avaram, sõidu kõrvalt jõuab nautida sinist taevast ka siis, kui katus üleval. Kinnise Tigra suhteliselt madal esiaken sunnib keskenduma rohkem edasijõudmisele.

Fotod: Maris Ojasuu