Kuidas kaitsed riiki, naine?

Pole keeruline ette kujutada, mis looma nägu mehele pähe tuleks, kui tema armastatud ja õrn naine hommikul teki all ringutades küsiks: "Huvitav, kas NATO vaatleb Musta merd oma positsioonidelt kui Vahemere strateegilise basseini osa ka pärast seda, kui põhiosa Ukraina taktikalisi relvajõude sellest piirkonnast lahkub?"

"Misasja?" küsib ilmselt hämmeldusest keeletu mees.

Naine aga jätkaks: "Venemaa ootab tõenäoliselt juba viimased seitse aastat, et Iisrael kutsuks NATO väed stabiilsuse huvides riiki. Sel puhul oleks neil hiilgav võimalus oma Valgevenes töötanud muukvõtmega kõikide lähinaabrite ukselukke proovimas käia."

1949. aasta aprillis allkirjastatud Põhja-Atlandi leping, mis on sõjalise alliansi NATO õiguslik ja lepinguline alus, sõlmiti ÜRO põhikirja artikli 51 raames. See kinnitab iga iseseisva riigi loomulikku õigust individuaalsele ja kollektiivsele kaitsele.

Vastavalt lepingu preambulale on liitlaste eesmärk "edendada rahulikke ja sõbralikke suhteid Põhja-Atlandi piirkonnas".

Selle lepingu allakirjutamise ajal oli NATO vahetu eesmärk siiski liikmete kaitsmine Nõukogude Liidu poliitikast ja kasvavast sõjalisest võimsusest tuleneda võiva ohu eest.

Täna peab ütlema, et hoolimata piirkondlikest tingimuste ja riiklike sõjaliste võimaluste erinevusest, areneb alliansi liikmete vahel välja võrdse julgeoleku tunne. See, mis aitab või peaks aitama kaasa Euro-Atlandi piirkonna stabiilsusele.

Nende vahendite hulgas, mille abil allianss oma julgeolekupoliitikat ellu viib, on piisava sõjalise võimsuse säilitamine, et hoida ära sõda ja tagada tõhus kaitse; üldine valmisolek tegeleda kriisidega, mis mõjutavad liikmete julgeolekut; teiste riikidega peetava dialoogi ja kollektiivse lähenemise aktiivne edendamine, kaasa arvatud meetmed edusammude saavutamiseks relvastuskontrolli ja desarmeerimise vallas.

Seda loetelu vaadates tahan küsida Sinult, hea lugeja, kõigepealt seda, kas see läheb Sulle korda? Kas Sa tunned, et selles kõiges, kui rahulikult järele mõelda, ei ole midagi arusaamatut? Sa suudad ju mõelda, kus selles loetelus on Sinu koht, kus saaksid rivvi astuda? Kas või pärast seda, kui oled hamstri kombel keldrid ja panipaigad söödava, mittesöödava, valgust- ja soojaandvaga ning medikamentidega komplekteerinud.

Paraku ei mõtle Sa tõenäoliselt praegu hirmuga muule kui sellele, kas euro tulekul pere ikka teenib nii palju, et te nõndasamuti edasi saate elada. Oled Sa aga mõelnud, et kui rahareformi järjekordne höövel vaesematest inimestest üle käib ja laastud laiali lendavad, on vaeseid ja tigedaid veel rohkem. See omakorda tingib vajaduse kulutada rohkem riigi julgeolekule ning propagandale. See teeb aga juba ka rikkamad tigedaks. Moonakalik möga ja kätega vehkimine, et kuradi tiblad meie keelt ei oska ning seda õppida ei taha, ei vii kuhugi, kuni me ühiskonnas omavahel üksteisele arusaadavalt ja inimkeeles asju ei selgita. Ümberringi nähtav ja kahjuks süvenev hoiak on aga see, et minuga ei juhtu midagi.

Kui nii mõtlevad kodanikud, mõtleb niimoodi ka riik.

Kaitseväes meeldib mulle see, et kui plaan ja eesmärk on selgitatud, öeldakse: "Tegutseme!"

Autor: Hannes Võrno