Majandusedu näitavad tsiklid ja golfimängijad

Martin Hanson 07. juuni 2006, 00:00

Kõik näevad oma silmaga, kuidas elu Eestis areneb. Eesti liigub numbrite järgi post-sovjetlikest riikidest edasi kõige kiiremini, stabiilsemalt ja sihikindlamalt. Kõik kuulevad, et majandus kasvab juba 12 protsenti aastas, mis võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on pea viis korda kiiremini.

Kui me nii jätkame, ohustab meid Euroopa keskmine arengutase juba 10-15 aasta pärast. Meil on pidevalt puudus töökätest, kuid uusehitised igas riigi nurgas, kallimad autod ning uhkemad telefonid räägivad selgelt seda keelt, et me vuhiseme liidritena arengukiirteel.

Paraku ei näita mainitud tegurid sisulist ja hingelist arengutaseme tõusu. Raha teeb raha vaid kaine mõistuse puhul ning kainuseks on vaja puhkust, adrenaliini ning vaheldust. Kallis auto näitab odavat liisingumakset, uus telefon edevust ning kallis ülikond soovi jätta hea esmamulje. Millised Eesti arengunäitajad ja visuaalsed märgid viitaksid aga sellele, et ka tegelikkuses jääb inimestel aega ja raha üle leiva ning kohustusliku luksuse kõrvalt?

Mis tegelikult näitab edu ning iseloomustab meie valitud tee õigsust, on lisaväärtused. Ehk täpsemalt vaba aja veetmine ja hindamine, reisimine, tootevalik. Kui esmased vajaduspüramiidi astmed on edukalt täidetud, pöördub inimene järgmistele tasemetele ehk eluks mitte vajalike ostude ja tarbimise juurde. Olgu selleks spordivarustus, kultuuriüritused, reisimine või midagi muud. Tekib raha ja aega, et tegeleda ka muu kui tööga.

Kümnendi taha jääv kauboiärimeeste mentaliteet, kes töötasid 18 tundi päevas ning olid selle üle uhked, on kindlalt nurka surutud ning lämmatatud. Tänane edukus väljendub rantjeelikus ellusuhtumises ning väheses, kuid efektiivses töötegemises. Väga lihtsaks indikaatoriks saab tuua mootorrataste arvu kasvu. Tsikkel ei ole odav hobi. Samuti ei ole odav lubade tegemine.

Lubade juures tuleb arvestada vähemalt 5000kroonise kuluga, tsikli puhul ei saa alla 50 000 midagi. Teine indikaator on surfamine. Selle populaarsus on viimase kolme aasta jooksul kasvanud sellise kiirusega, et poed ei jõua nii palju varustust ette kanda, kui seda minema veetakse. Jällegi väga kallis hobi. Varustus koos lisavidinatega kindlalt 20 000-25 000 krooni kanti. Rääkimata veel bensiinikulust mere äärde sõitmiseks, kus tuult taga ajada.

Mainida tuleb ka golfi, mis on muutunud pea rahvusspordiks. Aastas avatakse vähemalt kaks uut golfikeskust. Varustus jällegi ligi 20 000 krooni, millele lisanduvad greenfee'd ehk mängumaksud, mis ulatuvad kuni 700 kroonini korrast. Ka mitte just odav.

Spordi kõrval on hobi korras kiirelt arenemas fotograafia. Jällegi ülimalt kallis ja tehnoloogiast olenev ala. Korralik varustus algab paarikümnest tuhandest riigirahast.

Kõrvale saab tuua just eelmisel nädalal välja käidud statistika, et 1000 inimese kohta käib meil üle 800 inimese kinos, samuti teatris. Kui vaadata piletihindu, ei saa just vaesusest rääkida. Reisimine on samuti heaolu indikaator. Estonian Airi uutele Dubrovniku ja Sevastoopoli liinidele ei ole täna isegi oktoobriks enam hästi pileteid saada, kuigi liin lendab igal nädalal mitu korda.

Kokkuvõtlikult ei näita edukust mitte statistikaameti numbrid, vaid elu ise. Tuleb vaadata, kuhu raha läheb. Lihtsaim näide on kas või see, et joogiks ja tihti ka söögi tegemiseks ostetakse vesi poest.

Nagu kohalikus sisejulgeolekus on "sissekukkumise" oht, nii on pronkssõdur olemas ka majanduses ning meie edus. See on seotud pigem inimeste kui otsustega. Otsuseid oleme siiani teinud konservatiivse innovatiivsusega ning vägagi edukalt. Oluline on tuua inimesed ning just väikeettevõtjad samale lainele. Piirata tuleb korruptsiooni, kontrolli alla tuleb saada majanduskuriteod, pettused ning üldine "mis ripakil, see ära"-mentaliteet.

Markantne näide on taksod. Küsimus ei ole seaduses, vaid taksojuhi soovis turistile hinnaga korralikult "selga sõita". Puhas omakasu. Kui me ei suuda panna inimesi veel rohkem meie edu heaks töötama, võib kiirelt tulnu ka kiirelt kaduda. Kummi ei saa lõdvaks lasta isegi siis, kui oleme täitnud peaministri mõtte jõuda Euroopa viie jõukaima riigi hulka. Me peame võtma suunaks olla arenenuim. See on ehk utoopia, kuid eesmärgid pühitsevad abinõu. Mida kõrgem eesmärk, seda hulljulgem abinõu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:03
Otsi:

Ava täpsem otsing