Palverännaku tee õpetab kogemuse kaudu

Kohtusin kolme koolituse läbinud ränduriga ja esitasin kõigile sama küsimuse - kuidas on kõndimine ja koolitus seotud igapäevatööga?

Etteruttavalt võin öelda, et kõik kolm olid pisut rohkem kui nädal aega pärast koolituse lõppu kohtumisel kuidagi eriliselt rahulikud, rõõmsameelsed ja tähelepanelikud. Kõik nad kinnitasid kui ühest suust, et said kogemuse, mida ei anna võrrelda mis tahes teise varemläbitud koolitusega. Suurim vahe olla siin see, et kui mõnel seminaril räägib keegi mingitest abstraktsetest tõdedest, siis palverännakul sa käid ja leiad need tõed ise. Ning nüüd ei ole need enam midagi abstraktset, vaid vägagi reaalsed, sa tunned, et need toimivad.

Santiago tee on võimu tee, millel on oma müstiline aura. Aira ja Alar räägivad lõpetuseks mõlemad loo kohtumisest, mis neid pikalt järele mõtlema pani.

Aira Tammemäe: Kohtasin koolitust ette valmistades Santiago teel ühte huvitavat meest. Tal oli kaasas koer ja ta nägi välja nii, nagu ta elakski sellel teel. Välimus oli tal selline, nagu me Eestis oleme harjunud nägema asotsiaale. Kilekotid nutsakusse keeratud, rulli keeratud mitte eriti puhta välimusega riided, mida ta tõenäoliselt magamiseks kasutas. Aga ta oli kuidagi eriliselt rõõmus. Kui grupiga uuesti läksime, oli ta jõudnud teel liikuda umbes sada kilomeetrit edasi. Nägin teda õhtul ühe hotelli baaris. Mind hämmastas, millise tohutu aupaklikkusega teenindajad temasse suhtusid. See, kuidas hotelli personal teda kohtles, kuidas nad talle konjakit pakkusid, suupisteid tõid, koerale süüa andsid. Selle suhte kaudu oli täiesti selge, et see mees on midagi hoopis enamat, kui me välimuse järgi oskaksime arvata. See on hea näide, mida tähendab elu mitmekülgsuse mõistmine. Sa näed enda kõrval käimas inimest, kes elab hoopis teistsugust elu. Mingil põhjusel oli tema tähtsus inimestele, inimkonnale ääretult oluline ja suur. Siit tuleb kohe üks mõõde juurde - mis see on, mis teeb ta inimesena nii oluliseks, et teised suhtuvad temasse sellise aupaklikkusega, sooviga tema teenrid olla. Ta oli tõeline palverändur.

Alar Tõru: Kes meist maailma rohkem muudab - kas mina või see vanamees? Tekkis automaatselt tahtmine olla nagu tema. Räpased kottis püksid, kasimata olek, päikesest parkunud nägu. Seista niimoodi hotelli fuajees, konjakiklaas käes, ilus koer kõrval. See oli tase. Tõenäoliselt oli ta kõva kunstnik, või kes teab kes. Kohtusin temaga ka järgmisel päeval. Kahjuks ei teinud ma temast kummalgi korral pilti.

Enesekindlus: ma sain hakkama. Lisaks tuli teadmine, et asjad ongi nii, nagu olen mõelnud ja et ka teised mõtlevad nii. Ei saa olla kinni ühiskondlikes mallides - tuleb katsetada, leida uusi väljundeid, lahendusi. Tunnetada oma keha, kuulata sisemist häält ja tegutseda vastavalt sellele. Kui tahad - kallista. Kui tahad kellelegi halvasti öelda - mõtle järele, kas ikka tõesti tahad ja kas ennast pärast seda ka veel hästi tunned - ja siis enam ei taha halvasti öelda. Kui tegutsed tunnete järgi, tekib sisemine rahulolu, tasakaal. Keha energia pääseb liikuma, sa teed õigeid otsuseid ja õigeid valikuid. Mitte selliseid ja nii, nagu tavaliselt tehakse.

Minu jaoks oligi oluline oma tunnete ülesleidmine ja juhtimine. Ära tabada, mida teised mingis situatsioonis tunnevad, näiteks siis, kui organisatsioonis on keerulised olukorrad. Kogesin, kuidas enesekontrolli rakendamisega saab suunata teiste inimeste käitumist. Oma tunnete juhtimisega on võimalik tekitada meeldiv õhkkond - mis on ju ühe organisatsiooni hea toimimise eeldus. Kuidas on võimalik lahendada kriisiolukordi nii, et kõik jääksid rahule? Kui kõndimise tempo on kõigil erinev - kuidas siis ikkagi koos liikuda? Kui keegi liitus poole päeva pealt grupiga oma tempo ja mõtetega, siis oli huvitav jälgida, kuidas kõik muutub, kuidas asi laheneb. Valusalt kogesime omal nahal, mida tähendab see, kui päeva lõpul selgub, et vaja on käia veel kaheksa kilomeetrit, millest keegi midagi ei teadnud. Milliseid emotsioone, pettumust ja viha see tekitas! Kui lõpuks kohale jõudsime, ei olnud kellelgi saavutatust mingit rõõmu. Siit väga selge teadmine igapäevaeluks - parem on alati kohe teada, kui hull on olukord tegelikult. Samuti arusaamine, kui oluline on keerulised olukorrad läbi rääkida.

Kogemine toimub teel. Tee hakkab õpetama. Situatsioonis hakkavad tekkima seosed. Mäkke üles minna on kergem. Siht on silme ees, tempo on ergas, füüsiline väsimus pole ka kohale jõudnud. Aga kui oled tipus ja pead hakkama laskuma, pole enam mõnusat tipuvallutamise tunnet. Väsimus, tüdimus, raske seljakott, kõik kohad hakkavad valutama. Sellise kogemise kaudu tekib selge seos - firma arengus on samad etapid. Kui on siht silme ees, läheb organisatsioon rõõmuga. Aga kui pole vallutust väärivat eesmärki, hakkavad valupunktid äkki haiget tegema. Terve koolitus pakub kümneid analoogseid teadmisi.