Siniste sügavike kutse

Külli Liebert 07. juuni 2006, 00:00

Kolmest küljest veega ümbritsetud Eestis on sukeldumiseks head looduslikud eeldused, ka pakub põnevust laevavrakkiderohke merepõhi. Kogenumaid sukeldujaid tõmbavad aga juba soojemad mered oma rikkaliku floora ja faunaga. Üheks sukeldujate unelmate sihtkohaks on Gal?pagose saared Vaikses ookeanis, samuti Coral Reef Austraalias ja Kuuba. Lisaks ilusatele sukeldumiskohtadele oodatakse sihtkohalt ka maapealseid vaatamisväärsusi ja põnevat ööelu.

Nõmme mändide all elab üks üsna tavaline Eesti perekond, ainult et kõigi nelja pereliikme hobiks on sukeldumine. Pisikuga nakatas neid pereema Tiia Orgna. Huvi sukeldumise vastu tekkis mere ääres üles kasvanud naisel juba lapsepõlves. "Käisin toru ja maskiga snorgeldamas ning vaatasin Jean-Michel Cousteau filme Calypso laevalt," meenutab Tiia, kes igapäevaselt peab Ilves-Extra peadisaineri ametit.

Nõukogude ajal mingeid sukeldumiskursusi polnud, ainult professionaalsetele sportlastele ja sõjaväelastele tehti sellelaadset koolitust. Kui siis 1997. aastal loodi Eestis esimene sukeldumisklubi Sebak, registreerus Tiia koos abikaasa Aarnega kohe kursustele. "Ega Aarnet eriti veenda polnud vaja, rääkisin talle lihtsalt kord oma lapsepõlveunistusest sukelduda sinises meres ja ta innustus kohe," mainib Tiia naeratades. Nüüdseks huvitub Deena Ehituse projektijuhist Aarne sukeldumisest isegi rohkem kui Tiia ise.

Aarne ei osanud tollal ujudagi, aga nüüd on temast saanud juba vabakutseline sukeldumisinstruktor. Ta on läbinud mitmeid sukeldumiskursusi ja õppinud selgeks ka ujumise. "Et instruktoriks saada, peab oskama ujuda, instruktor peab ju suutma inimesi päästa," ütleb Aarne ja kirjeldab muheledes, kuidas ta täiesti iseseisvalt ilma juhendajata ujuma õppis. "Iga päev proovisin ujuda natuke rohkem kui eelmine päev. Esimene päev 10 meetrit, siis 15 meetrit ja nõnda edasi."

Sukeldumas hakkasid Tiia ja Aarne käima kohe pärast esimese kursuse läbimist. "Mina püüan suve jooksul meres käia umbes neli-viis korda. Aarne käib isegi rohkem. Talle pakuvad huvi vrakid, mis mind eriti ei huvita. Mulle meeldib Eesti vetes vaadelda erinevaid pinnamoodustisi, näiteks paekiviastanguid. Mis kaladesse puutub, siis kirjeldab Eesti vett kõige paremini Juhan Liivi luulerida - igav liiv ja tühi väli," ütleb Tiia natuke kurvalt. Sellele vaidleb Aarne kohe vastu: "Ahvenaid ja hauge näeb ju ikka aeg-ajalt." Pärast hetkelist mõtlemist tuleb Tiiale meelde, et augustis näeb ka lesti: "Neile pääseb mõnikord kohe päris lähedale."

Kord aastas proovivad Aarne ja Tiia ka kusagil välismaal sukeldumas käia. Nüüdseks on ka lapsed Liisa (16) ja Marten (18) juba sellised sukeldumisfännid, et tahavad alati kaasa tulla. Puhkusereisid planeerivad Tiia ja Aarne sukeldumise järgi. "Otsime kirjandusest enne infot, huupi pole sukelduma mõtet minna," soovitab Aarne. "Meie teeme tavaliselt enne sukeldumisplaani ja siis vaatame, mida seal kohapeal või ümbruses võiks veel huvitavat teha."

Alati ei pea muidugi üldse kuskile kaugele eksootilisele maale sukelduma minema. Kauneid ja huvitavaid kohti leiab ka lähiümbrusest. Helsingi lähedal on kaunis veealune park, kus on lausa viidad väljas vee all, nagu oleks veealusel ekskursioonil. Norras on selged ja külmad veed, kus on põnev jälgida langusteid ja heeringaparvi. Elamuse võib saada ka lihtsalt vaikselt kalade liikumist jälgides. "Mõnikord tunnen ennast siis ka nagu pisike kala," ütleb Tiia. "Eriti kui sukeldun selges vees, kus näen ette 30-40 meetrit, liigun kolmes dimensioonis üheaegselt, tunnetan täielikku vabadust. Tegelen vaid iseendaga ja kalade vaatamisega. Sukeldumine on väga lõõgastav ja terapeutiline tegevus."

Aarne sai pärast sukeldumisega tegelema hakkamist lahti näiteks kroonilisest põskkoopapõletikust ja põlvevaludest, mis olid teda vaevanud noorusaegsest traumast saati. "Vee all unustan oma igapäevamured hetkega. Välja tulles on alati täiesti puhanud tunne. Sukeldumine on tohutult loomupärane tegevus," lisab Tiia. Paljudele inimestele tundub sukeldumine vastupidiselt aga ohtlik ja natuke võõras. "Sukeldumist peetakse ohtlikuks, kuna see toimub võõras keskkonnas," põhjendab Aarne. Tegelikult kasutavad sukeldujad kõik kompuutreid, mis on tänapäeval tehtud eriti lollikindlaks ja turvaliseks. Samuti peavad kõik sukeldujad järgima vee all niinimetatud kümmet käsku, mida õpetatakse juba sukeldumise algkursusel. "Kui sa ohutusnõudeid ei järgi, võib juhtuda õnnetus, aga sama kehtib näiteks ka liikluse kohta," selgitab Aarne.

Loomulikult võib vee all juhtuda ettenägematuid olukordi. Nii sattus Aarne ükskord näiteks langevasse hoovusesse, mis hakkas teda põhja poole vedama. "Ootamatus situatsioonis tuleks alati taastada kõigepealt rahulik hingamine, mõelda, mida teha, ja alles siis tegutseda," soovitab mees.

Paljudele tundub eksootilistes vetes sukeldumine ohtlik ka haide ja muude kardetavate kalade pärast. Tiia töökaaslased tögavad teda sageli, et küll see hai su ikka ükskord nahka pistab. "Samas me kõik käime aeg-ajalt ju ka metsas, kus elavad karud, hundid ja muud ohtlikud loomad. Aga kui sageli me tegelikult kohtume nendega silmast silma ja kui sageli nad meid ründavad?" küsib Tiia vastu. "Sama on kaladega. Nad ründavad ainult siis, kui nad tunnevad ennast ohustatuna. Kui ujud vaikselt ega sega ja ärrita kedagi, ei juhtu tavaliselt midagi ning saad sukeldumisest toreda elamuse."

Aga kui ikka ei tunne tõmmet või tahtmist vee alla minna, siis ei maksa ennast vägisi sundida ja sukelduma minna. "Näiteks klaustrofoobilistel inimestel võib vee all paanika tekkida. Inimene peab ennast kindlasti piisavalt hästi tundma, enne kui ta otsustab sukelduma minna," hoiatab Tiia. Enne sukeldumiskursusele minekut peab inimene täitma ka avalduse, kus tuleb vastata küsimustele oma tervisliku seisundi kohta.

Vabakutseline masseerija ja üliõpilane Kaidi Luide käib aktiivselt sukeldumas juba kolmandat aastat. "Mulle meeldib see veealune rahu, kõik argimõtted kaovad hetkega," ütleb Kaidi mõtiskledes.

Huvi sukeldumise vastu tekkis temal hoopis omamoodi. Ühel kaunil päeval oli Kaidi koos sõbraga kanuus teel Osmussaarele. Laine muutus üha tugevamaks ja vesi hakkas üle kanuu ääre sisse loksuma. Lõpuks sai kanuu ääreni vett täis ning Kaidil ja ta sõbral ei jäänud üle muud, kui kanuud järele vedades ujuma hakata. Õnneks olid sukeldujast sõbral kaasas kalipsod, lestad ja maskid, mis enne ujuma asumist selga pandi. Osmussaareni oli jäänud neli kilomeetrit, kuid Kaidi ei sattunud paanikasse. Lestad aitasid kiiremini liikuda, kalipso hoidis paremini vee peal ning tänu maskile ja torule ei pidanud kogu aeg pead vee peal hoidma ja õhku ahmima. Kohale jõudes oli Kaidi hirm põhjatu mere ees täielikult kadunud. "See kogemus oli minu jaoks täiesti positiivne ning tekitas uudishimu, et kui vee peal on niivõrd tore, kui tore siis võiks veel olla vee all. Sukeldumine oli järgmine loogiline samm," meenutab Kaidi.

Fotod: erakogu, Maris Ojasuu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:17
    Otsi:

    Ava täpsem otsing