Barbecue kui sport võib olla üpris väsitav

Barbecue küpsetamisel ei ole tulemus kunagi sama, mis eelmisel korral. Ehk just see ongi põhjuseks, miks küpsetamine on paljude lihasõprade meelistegevus. Seepärast teevadki ka tippvõistkonnad trenni, mitte ei lähe võistlustele mütsiga lööma.

Tippkokkadest koosnev BBQ Symphony barbecue-meeskond valmistub uueks võistlushooajaks juba varakult. Siis ostetakse piisavalt suur lihatükk, seatakse ahi töökorda ja kutsutakse sõbrad kokku. Kuna suitsuahjus küpseb suurem lihatükk mitmeid tunde, on see aeg lõõgastumiseks.

On juhtunud, et isegi talvel tehakse trenni, sest barbecue-ahjuga küpsetamisel ei ole aastaaeg takistuseks ega ka ilmaolud - alati on võimalik teha erinevaid hõrgutisi, nii liha kui ka magustoite. Kuigi, ilmaoludega tuleb oluliselt arvestada, sest tulemust mõjutavad nii temperatuur, õhurõhk ja tuule tugevus. Mida kehvemad olud, seda kauem ja hoolikamalt tuleb liha küpsetada.

Alates kevadest teeb ka tippmeeskond tihti trenni - pea iga nädalavahetus. "Aeg-ajalt tüütab selline intensiivne trenn hooaja lõpuks ära, aga kui kevadel tunned esimest lihasuitsetamise lõhna, hakkab jälle veri vemmeldama ja tekib meeletu tahtmine ka ise küpsetada," räägib BBQ Symphony meeskonnaliige Priit Toomits, kes võrdleb lihaküpsetajaid kalameestega, kes esimese jää tulekuga kohe jääaugust kala püüdma tormavad. "Sinna lihtsalt ei saa midagi parata, see on sõltuvus," lisab Toomits.

Barbecue on kindlasti seltskondlik tegevus, üksi ega kaksi seda ette ei võeta. Tavaliselt kulub trennide jooksul päris palju veini, aga seda mõõdukalt. "See on lihtsalt mõnus lõõgastumine sõprade seltsis," ütleb Toomits.

Liha valmimisaeg sõltub lihatüki suurusest. Aega võib kuluda mõnekiloste lihatükkidega isegi 5-6 tundi. Siit väike hoiatus: küpsetaja, kes armastab aktsioonis olles pidevalt õllekest rüübata, võib päris ära väsida.

Muidugi ei ole tegemist ainult lõõgastusega, vaid katsetatakse ka uusi, äsja välja mõeldud retsepte ja mooduseid liha küpsetamiseks. Lõpptulemust saab mõjutada erinevate puude kasutamisega. Põhiliseks küttematerjaliks on küll lepp, kuid näiteks kirsi või vaarikate lisamisel saab lihale täiesti uue maitse. Ka erinevaid lihakastmeid on hea proovida just trennis, sest võistlustel eelistatakse eelkõige äraproovitud variante. "Kuigi, iga kord tuleb erinev lõpptulemus," lisab Toomits.

Tublimad Eesti lihaküpsetajad on käinud ka suurematel võistlustel, näiteks Euroopa ja maailmameistrivõistlustel.

Suurte võistluste eelõhtul toimub tavaliselt suur läbi linna rongkäik meeskondade tutvustamiseks, mille käigus üritatakse teise meeskonna rahvuslik laul enda lauluga võimalikult valjusti üle laulda.

Samal õhtul pannakse valmis järgmiseks päevaks vajalikud asjad, sisustatakse boks, pannakse barbecue-ahjud kokku ja kontrollitakse veel viimseid asju. Selline pidev kontrollimine on vajalik seepärast, et võistlustele tuleb ise kaasa võtta kõik vajalik - alustades nugadest-kahvlitest, lõpetades mööbli ja ahjudega. Seega on transpordiks kasutatav väikebuss asju täis topitud.

Võistluspäev algab varakult, kell 6 hommikul. Siis minnakse võistlusplatsile ja kontrollitakse veelkord kõikide asjade olemasolu ja tehakse veel viimased ettevalmistused. Seejärel hakkavad üksteise järel suitsema ahjud, valmistatakse ette liha, mis läheb peatselt ahju. Aega selleks on vaid neli tundi ning valmis roog peab kohtunikeni jõudma täpselt minuti pealt ja soojana. Seega, liha varem valmisküpsetamine on välistatud.

Eesti võistkonnad on võitnud 12 medalikohta maailmameistrivõistlustel Lõuna-Aafrika Vabariigis Cape Townis, USAs San Diegos, Jamaical Montego Bays ja Saksamaal Primasensis ja saanud koguni kolmikvõidu Euroopa barbecue meistrivõistlustel Sauel.

Eesti barbecue-seltskonnas on auväärne koht Jaan Habichtil ja Ene Ojaveskil - barbecue-vanaisa ja -vanaema on neile omistatud tiitlid. Nemad tõid barbecue Eestisse.

Jaan Habichtil õnnestus 1988. aastal mitmete asjaolude kokkusattumisel koos teiste ettevõtlike inimestega piiluda raudse eesriide taha. Tartu Ülikooli Keemiahoones pandi kokku esimeste gruppide kandidaatide nimekirjad, kes lähetati Iirimaale ärialast koolitust saama. Rühma kuulusid ka barbeque-vanaisa ise ning barbeque-vanaema, toitlustusringkondadest hästi tuntud Ene Ojaveski. Tol ajal käis Iirimaaga üsna tihe "kultuurivahetus" ja muu hulgas andsid Iiri sõbrad ka üsna varsti teada Lisdoonvarnas peetavatest I barbeque maailmameistrivõistlustest.

"Ene ja minu, n-ö toonase Iiri suursaadiku õlule jäi Eestist tublide kokkade leidmine ja peaaegu tundmatus kohas vette hüppamine. Edukalt hüppasimegi siis koos Viru hotelli kokkadega - esimesed trofeed barbeque kui võistlusspordi maailmast tulidki juba esimeselt võistluselt aastal 1989," räägib Habicht.

Järgnev ei olnud ehk esmapilgul loogiline - maailmameistrid Ameerikast ei kutsunud suure lombi taha võistlustele mitte kiireid kokkasid, vaid Ene ja Jaani. Ameerika ootustele vastamine tegi kahest glasnost-cowboy'st (just sellist pealkirja kandis neist vändatud film) maailma suurima barbeque-organisatsiooni KCBSi (Kansas City Barbeque Ühing) auliikmed ja Kansas City aukodanikud.

Edasi läks kõik väga barbeque'liselt. Eestlaste kaste sai Ameerikas peaaegu turuvalmis - puudu jäi vaid ühe põhikomponendi Tartu konservitehase teravamaitselise tomatipasta tarnekooskõlastus ja Eesti kokad läksid maailma suurimale barbeque-võistlusele Memphisesse 1990. aastal. Järgmisel aastal olid Ameerika ettevõtlikud küpsetajad kohe valmis Eestis rahvusvahelise võistluse korraldama.

Järgnes pikk paus, kuigi esimesed barbeque-ahjud juba mitmel pool Eestis suitsesid. 2001. aastal sündis EBA - Eesti Barbeque Assotsiatsioon, mille eesmärgiks on tutvustada ja propageerida barbeque'd kui tervislikku toiduvalmistamise viisi. Ilmselgelt on tõeks osutunud assotsiatsiooni presidendi Tiit Treve sõnad: "Barbeque on seltskondlik toiming, mis tekitab sõltuvust."