Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Miljardiriik India - värviline ja sõbralik maa

Priit Kuuskme 09. juuni 2006, 00:00

Esmakordselt maad külastades on hea millestki kindlast alustada. Konkreetne oli ka tagasisõidu kuupäev, kõik muu oli lahtine. Teadsime Lonely Planeti reisiraamatu abil, mida kuskil vaadata ning suurtes piirides oli paigas liikumine. Soovisime läbi sõita nn kuldse kolmnurga (Delhi-Agra-Jaipur-Delhi) ning kui aega jääb, kiigata ka teedele, kus turiste sedavõrd palju ei kohta.

Olime end mõtteis harjutanud, et Indias on palju rahvast - Delhis 16 miljonit elanikku, kogu riigis üle miljardi. Muide, sellele on soovitatav enne mõelda, sest eestlastele harjumatu rahvarohkus võib vaimselt väsitada.

Meil olid kirjas ka mõned rongi- või bussiliikumiste ajad, teadsime, et üldjuhul samale päevale piletite broneerimine on pea võimatu ja asjaajamisega käib kaasas suur bürokraatia. Kuid meil läks plaanitust teisiti, sõitsime vaid autoga.

Esmalt tegime tiiru Delhi suuremate vaatamisväärsustele ning seejärel koostati kohalik reisibüroo meie äralennu kuupäevast lähtuvalt meile individuaalne reisi. Olime kolmekesi ning auto kasuks otsustasime põhjusel, et majanduslikult tulnuks maksumus sama, kui busside ja rongidega liikudes. Täpselt muidugi ei tea, sest turistide käest küsitakse algatuseks tavahindadest kordades rohkem. Õnneks on Indias hinnad eestlastele sõbralikud.

Auto pluss oli ka mugavus - reis kulges meie soovide ja ajagraafiku kohaselt - ning aeg, sest nägime kindlasti plaanitust rohkem. Autojuht oli rõõmsameelne, suurte kogemustega nepaallane, kelle põhitööks kümnel kuul aastas ongi turiste sõidutada. Eesti oludega harjunuile ei tundunud vahemaad raamatust vaadates üldsegi pikad, kuid teele saanuna tajusime kiirelt, miks aega on parem arvestada tundides kui kilomeetrites.

Keskmine liikumiskiirus oli 30-40 km/h. Sellel on mitu põhjust: kohati väga kehvad teeolud, loomad, ratturid ja inimesed teel ning samuti ka värvilised ja rõõmsad veoautod maksimumkiirusega 40 km/h. Nende taha tekivad pikad kolonnid ning kitsastes teeoludes möödasõitu ootamine võtab meeletult aega.

Valgusfooride taha mahub suuremate autode vahele lõputult väiksemaid autosid, rattureid, mootorrattaid ning rikðasid. Suuremate autode ja busside liikuma saamiseks kulub mõnikord minut. Olukord liikluspildis oli lisaks aeglusele rikas ka erinevatest märkidest, helisignaal ja tulede vilgutamine käis sealse liiklusega kaasas. Suurematel autodel suurem pasun ja suurem õigus. Liiklus on Inglise koloniaalmõju tõttu vasakpoolne.

Väiksematel autodel vasakpoolseid küljepeegleid polnud, paremad olid vastu akent surutud, et keegi neid suures rüsinas ära ei sõidaks. Vaatamata liiklussegadusele oli liiklusõnnetusi näha tõeliselt vähe. Tunduvalt rohkem oli lagunenud sõidukeid. Kõik, mis liigub, ka kulub. Meie autojuht tõstis parema käe nimetissõrme roolile püsti, otsekui hoiatuseks pööret tegevale autole või jalgrattale: "Oota, lase mind läbi". Sama hoiatavat märguannet olen leidnud end ka Eestis autoroolis kasutamas.

Vaatamisväärsusest jättis sügavaima mulje Taj Mahal, klassika, mille pärast sõidetakse kohale nii lähedalt kui ka kaugelt. Selleks kohtumiseks oleks pidanud rohkem aega varuma, sest rahvast oli sedavõrd palju ning juba inimeste vaatamine võtab oma aja. Olime Taj Mahalis päikese loojumisel, valgelt marmorilt peegeldus punakas jume, jõgi auras ning eemal asuv Agra Fort kadus õhtuhämarasse.

Ööbisime hotellis, kus kirjade järgi sai katuselt vaadata Taj Mahali valgustatud kujul, kuid kahjuks ei näinud me öist ning valgustatud Taj Mahali, tegelikult polnud pimedas öös midagi näha.

Sõit niinimetatud kuldsest kolmnurgast välja oli hoopis teistsugune, Pakistani poole minnes paranes oluliselt ka teede kvaliteet. Indial ja Pakistanil pole just sõbralikud suhted, seetõttu on Pakistani piirialadele kõrbesse koondunud palju sõjaväge, mis on ehitanud uued ning korrastanud vanad põhiteed. Nii möödusime teel Jaisalmerisse mitmest sõjaväelisest kolonnist ning paari tanki ja maastikuautot nägime ka kõrbes harjutamas.

Jaisalmer, kõrbes kaubateede ristumiskohtadesse tekkinud linn, oleks nagu monument kunagisele hiilgusele. Kollaka-punaka kindluse müürid on näha kaugele. Kaameleid kohtab igal sammul, kaamelite pärast sinna üldjuhul ka minnakse. Käisime ka ise paaritunnisel kaamelisafaril, sõitsime düünidesse päikeseloojangut vaatama.

Juba teel lõpp-punkti nägime mitmeid kaamelikaravane, kuid düünid üllatasid kahjuks ebameeldivalt - kõik kohad olid kaameleid ja turiste täis. Mitmepäevaste kaamelisõitudega satutakse kindlasti ka

n-ö asustamata kohtadesse ning saab nautida rahu ja vaikust. Paljud, kes seal käinud, ei tahagi kõrbest ära tulla või kipuvad sinna õige pea tagasi. Kõrbel on maagiline mõju.

Indiast jäid meelde veel rohkete ehetega ja väga värviliste riietega kohalikud naised, kõrbealadel kantakse ka õlavarreehteid - valgeid või kollakaid rõngaid. Inimesed on rõõmsad, lahked ja abivalmid. Eks oma mõju ole ka ilmastikul, kuid suurt rolli mängib usk ning teistega arvestamine, sest inimesi kohtab igal sammul.

Suurem osas elanikkonnast on taimetoitlased, sõime meiegi taimetoitu tavapärasest rohkem, kuigi igas söögikohas pakuti ka lihatoite.

Kaks nädalat möödus kiirelt, ega väga lühemaks ajaks polegi mõtet sinna sõita, sest maa on suur ning vaadata palju. Tagasiteel väljasõit Delhist hilines ning tekkis kartus, et me ei jõuagi Moskva-Tallinna lennukile. Kuid kõik sujus kenasti, Moskva lennujaamas saime piiriületusega seotud toimingud tehtud kiirendatud korras ning tagatipuks ka meie Tallinna lend hilines. Ime küll, aga ka meie reisipagas jõudis koos meiega Tallinna tagasi.

Hotellide ja majutuskohtade osas hoiatati meid, et kui sõita autojuhiga, pakub juht üldjuhul ka ööbimiskohti. Mõnikord on need justkui kohustuslikud, vaatamata algsele kokkuleppele, et teenuse sees on vaid sõit ning jooksev info piirkonna kohta. Põhjus on lihtne - auto- või ka rikðajuhid saavad hotelliomanikult komisjonitasu, mis hiljem taas turisti taskust sisse kasseeritakse. Sellise skeemi järgi liikuv raha võib olla kuni 30% ööbimise eest võetud tasust. Meie reisi kohta see õnneks ei kehtinud.

Sarnane skeem kehtib ka kaubatänavatel, kus võõramaalastega suhtlema kippuvate kohalike lõppeesmärk on pahatihti jõuda just õige poeni ning kui sealt midagi osta, saab poodi turisti toonud isik sellest oma osa. Vaatamisväärsuste juures on levinud mitteametlikud giidid, kes algselt suhtlevad turistiga keeleoskuse harjutamise eesmärgil ega ole tasust huvitatud, kuid ringi lõppedes on kärmed raha küsima. Inimesi on palju ning kõik tahavad elada, turismiäris liiguvad suured summad ning selle tule paistel on ennast hea soojendada. Levinud arvamuse kohaselt on turistid rikkad, sellest lähtuvalt tiirleb turistide ümber alati kohalikke. Kuid iga kord pole suhtlemise põhjuseks soov midagi müüa, meid kutsuti lõputult ka erinevatele perekondlikele fotodele ja pandi videokaamera just meie möödudes tööle. Ka sellega tuleb harjuda. Kohalike silmis on suur asi olla valge nahavärviga inimestega samal pildil. Üllatavalt oli see nii ka klassikalistes turismipiirkondades, kus turiste vedavaid sõidukeid või busse oli ometi palju.

1. novembrist hakkab India pealinna Delhisse lendama ka Finnair. Lennuaeg on 6 tundi ja 35 minutit. Helsingist stardib lennuk lõuna ajal esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti ning maandub Delhis pärast südaööd. Tagasilend toimub järgmisel ööl, ajavahet arvestades jõutakse Helsingisse varahommikul. Edasi-tagasi pilet turistiklassis maksab 11 800 kr.

Finnair lendab Indiasse 282kohalise MD-11-tüüpi lennukiga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing