Rebasepoiss kannab lipsu hädaolukorras

Krista Taim 09. juuni 2006, 00:00

Kümme aastat tagasi ülikonna ja lipsuga Londonis ühe kontserdiagentuuri uksest koos vennaga sisse astunud ning oma väljanägemise ja noorusega kummastavaid pilke teeninud Peeter Rebane meenutab möödunut huumoriga. Sellest ajast peale ta lipsu ei kanna, kui siis äärmisel juhul, hädaolukorras. Pole tal sõrmes kullast klotserit ega kaelas jämedat kuldketti. Ainus ehe on pintsakureväärile torgatud kultuuripealinna märk Tallinn 2011. Tema juhtida on 2006. aasta lõpuni Tallinna Kultuuripealinna projekt.

Aval naeratus, vaevumärgatav põrisev rrr ning rahulik kõnemaneer võiks iseloomustada 33aastast meest, kes on kümne aastaga toonud Eestisse ligi 400 suuremat ja väiksemat staari või staarikest.

Ta on teinud 16aastaselt aasta kestnud ümbermaailmareisi. Lõpetanud Harvardi ülikooli suurepäraste tulemustega. Suutnud juriidiliselt korrektselt käibemaksuseadusest mööda pääseda ning klaarinud suhteid Eesti Autorikaitse Ühinguga. Elanud üle Eesti kontserdituru ülekuumenemise 2001. aastal, kui kontsertidele ei jagunud publikut. Lisaks rahaline häving Pühajärve Beach Partyga - see on väike kokkuvõte senisest elukäigust. "On olnud igasuguseid aegu, aga mul on olnud õnne ja hea meeskond," sõnab Peeter Rebane.

1993. aastal vanema venna Priiduga kahasse loodud BDG on kasvanud Baltimaade üheks suuremaks kontserdikorraldajaks. Kui vendade Rebaste esimeseks sammuks oli 1995. aastal klubi Hollywood, siis praegu on see vaid väike osa kogu meelelahutuskontsernist. Balti riigid, Ukraina ja Venemaa - kui suur on kogu Rebaste loodud maailm koos Cinamoni kinodeketi, video- ja filmilevi, ööklubide, baaride ning muude äride võrgustikuga, teavad vaid asjaosalised. Alalisi töötajaid on BDGs ja sellega seotud ettevõtetes Baltimaades kokku 350-400. "Aga näiteks Metallica ajaks võtame 2000 inimest juurde," räägib Rebane.

Metallica seekordse Eesti kontserdiga võib BDG tähistada omamoodi teist sünnipäeva. Just see rokkbänd avas 1999. aastal jah-sõnaga uksed BDG kui kontserdikorraldaja jaoks. Peeter Rebane meenutab, et eelnevalt nad tihti agentuuride sekretäri ruumist kaugemale ei pääsenud ning agent esitas eesruumis esinejate listi sõnadega, et Baltimaades töötavad nad koos Jüri Makaroviga. "Selline tunne oli, et jookseme peaga vastu kiviseina," meenutab ta.

1997. usaldas tundmatule BDG-le Riia kontserdi korraldamise Depeche Mode. "Nad jäid rahule ja soovitasid teistele," meenutab Rebane.

Läbimurre tuli Metallicaga. BDGd soovitas Thomas Johanson, maailma suurima kontserdifirma Live Nationi muusikajuht, ABBA tuurimänedžerina alustanud vanahärra. Ja uksed avanesid. "Ilma usalduseta pole show-bisnisis midagi teha. Sõna on see, mis maksab," sõnab Rebane ja räägib naerulsui, kuidas ta nelja päeva pärast lauluväljakul ülesastuva Metallica lepingu allkirjastas alles teisipäeval. Seni kehtis suusõnaline kokkulepe.

Ta tunnistab, et on väikese võõristusega vaadanud, kuidas kinnisvaraga seotud projektide puhul advokaadid tunde mõnda sõna paberil lihvivad. "Minu jaoks on inimese sõna olnud kõige olulisem. Pettumust valmistab aga just Eestis valitsev kahepalgelisus, kus ühele öeldakse üht ja teisele teist ning sõna ei peeta. Muusikaäris on selline asi välistatud," räägib Rebane.

Siiski teeb ta möönduse ja ütleb, et Venemaaga asju ajades ja seal kontserte korraldades eelistab ta sõnale siiski lepingut ja lubadusele konkreetset ettemaksu.

Kui algusaastatel tundusidki maailmanimed kuidagi tähesärast ümbritsetud ja pisut pimestavad, siis Rebase sõnul on tegemist tavaliste inimestega, kel pole erilisi kapriise ega staarilikke tujusid. "Kõige hullemad on üleöö kuulsaks saanud artistid. Mõttetud boy- või girl-bändid ? la East Seventeen. Saavad raha, kuulsust, aupaistet ja katus sõidab ära. Hakatakse esinema staarina ega anta aru, et kõik telgitagused, produtsentidest kontserdi-korraldajateni, oleme need, kes neist staari teevad. Kui halvasti käitud, on kukkumine kiire," lisab ta lihtsalt.

"Mida staažikam ja tuntum artist, seda viisakam inimene. Kui käitud nendega nagu teiste inimestega, siis käituvad nemad sinuga ka normaalselt. Kõige hullem, mida üks nii-öelda staar ootab, olgu ta Elton John või Metallica, on see, et sa kohtleksid teda kui staari. Kui sa ette-taha koogutades ja autogramme küsides tal hullu pilguga järel käid, siis ilmselgelt on ka temal ebamugav ja halb olla. Lõpuks on tegemist ikkagi inimestega, kelle töö on teinud neist ebaproportsionaalselt populaarsed inimesed," sõnab Rebane.

"Muidugi on ka neid, kes on narkootikumide küüsis või liigselt oma rahast sisse võetud. Aga õnneks Sting, Phil Collins, Depeche Mode'i liikmed on küll ülimalt toredad inimesed. On tulnud isegi pärast kontserti ja kutsunud hotellibaari väiksele afterparty'le," räägib Rebane kiitlemata.

Suurimaks õnnestumiseks peab ta enda jaoks Phil Collinsi kontserti, kus 55 minutiga müüdi Saku suurhall välja.

Ebameeldiv õppetund oli Pühajärve Beach Party ost, mis tähendas 3 miljoni kroonist hävingut. Eelmisest korraldajast Priit Kalast jäänud võlgnikud olid uue omaniku ilmudes hopsti ukse taga ja nõudsid saamata jäänud esinemistasusid.

Kui üldiselt on tegevused sujunud valutult, siis senistest raskemaks peab Rebane piikide murdmist Sakala keskuse ümberehituse pärast. "Kui me kolm aastat tagasi asja ette võtsime, eeldasime, et nüüdseks on uksed lahti. Ei arvanud, et selle kallal on nii palju huvigruppe," sõnab Rebane.

Ka pole väikesed kavalused Rebasele võõrad. Erakorraldajate suhtes ebavõrdne 18% käibemaks on pinnuks silmas kõigile kontserdikorraldajatele. Kui konkurent Lauri Laubre kõnnib jätkuvalt kohtuteed, kuna müüs kontserdipileteid teatripiletite pähe, siis BDG hiilis seadusi kasutades käibemaksust mööda Phil Collinsi kontserti korraldades. Selleks kasutati Raekoja 600. sünnipäevaks loodud MTÜd, mis tasus müüdud piletitelt 5% käibemaksu.

"Meie puhul oli tegemist seadusliku korraldamisega. Kui riik on sellised seadused loonud ja neid täpselt täita, ei saa midagi halvasti minna. Üks firma korraldab kontserdi ja saab kasumit, teine toodab kontserdi köögipoole ja teenib ka. Kõik on võitnud. Tuua iseseisvalt maale Phil Collins ja maksta 18% käibemaksu, võtta 100% risk, on utoopiline ja see oleks tähendanud, et piletihinnad oleks tõusnud üle tuhande krooni. Aga siin oli MTÜ Raekoda 600 huvitatud ja teenis päris hästi oma kolmanda sektori tegevuses. Ma ei näe selles midagi koledat. Pigem seda, et riik võiks võtta mõistuse pähe ja teha seadused selliseks, nagu on naabritel," sõnab Rebane.

Meelelahutusäri karusellis ei tunne Rebane end väsinuna ning kinnitab, et on veel, kuhu edasi püüelda. Juhul, kui oleks valikud olnud teised, õpetaks ta teisi purjelauaga sõitma või kasvataks lambaid. Töötaks seal, kus saaks ühendada hobi elatise teenimisega.

Toona, kui mina neid tundma õppisin, müüsid nad vennaga autosid ja teksaseid. Nad majandasid Hollywoodi klubiga ja olid noored ambitsioonikad mehed, niimoodi ma neid mäletan. Viimastel aastatel pole juhtunud nägema.

Konkurendid? Nii ja naa. Meelelahutustööstuses on kõik omavahel konkurendid: kinod, teatrid. Kõik, kes rabelevad sel alal ja jahivad sama inimest. Küsimus on, kes milliseid artiste tahab teha. Noored mehed nooremat, Anne Erm teeb džässi ja mina toon maale neid artiste, kes mulle meeldivad. Pärast Rebaseid tuleb aga kindlasti veel suuri tegijaid ja praegugi on silmapiiril paar noort uut tegijat. See on normaalne evolutsioon.

Peeter on järjekindel, aus, heatahtlik, tasakaaluka loomuga. Suurimaks edu pandiks on tema positiivne ellusuhtumine ja tasakaalukus. See võidab. Lisaks veel tänu oma õpingutele saadud head kontaktid. Kui vaadata tema elulugu, siis kindlasti ta poleks praegu seal, kus on, kui tal poleks õigel ajal vedanud. Ta oli õigel ajal õiges kohas ja see on äritegevuses väga oluline. Vahel peab ka vedama. Inimesena aga võib Peetri peale alati kindel olla ning tal on oskus teisi ära kuulata.

Peetrit tean ja tunnen ajast, mil ehitasime Dekolteed ja Hollywood oli meie suurim konkurent. Eks siis oli ka teravamaid hetki, kuid muidu oleme siiski läbi saanud normaalselt. Ta on diplomaatiline, positiivne inimene, mis on vajalik, et sellisel keerulisel alal nagu kontserdiäri edukas olla. Oleme aeg-ajalt teinud ühiseid lõunasööke ja hoolimata sellest, et oleme ehk suurimad konkurendid Eestis, oleme alati suhteliselt avameelselt infot vahetanud ja probleeme arutanud. Sellest on kindlasti kasu olnud.

Teiste promootoritega ei ole see kahjuks võimalik olnud - arvan, et see on eelkõige kinni Peetri inimtüübis. Ta on avatud inimene. Lastehaigusi me enam ei põe, ärategemist meie vahel ei esine. Näiteks võtan üsna rahulikult Metallica kontserdi edukat korraldamist, kuigi suhtlesin veel viimase hetkeni ka ise artisti agendiga, kus pakkusin korraldada kontsert A. Le Coq Arenal.

Nagu näha, olin liiga ettevaatlik - huvi oli suurem, kui oleksin julgenud prognoosida. Peeter ja ta partnerid julgesid suurelt võtta ette, mis andis artistile paremad võimalused, see tagas ka edu. Nii ei ole mul kellelegi midagi ette heita peale iseenda - nii et seekord jäi Piibeleht peale ...

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing