Toomas Annuse pipardamine peegeldab meedia kvaliteeti

Ajakirjandus on tänases Eestis ainus jõud, kes suudab korruptsiooni ning korporatiivsuse vastu võidelda. Meedia segab äriliidrite ja tipp-poliitikute mõnusat äraolemist ning valgustkartvaid kokkumänge. Ajakirjanikud ei lase kohalikel kunnidel omavalitsustes kamandada. Meedia kohta kehtib reegel: mida rohkem ilmub lehes kriitilisi artikleid, seda kõrgem on lehe tase. Nii on ajalehe taseme mõõdupuud lehe kohtusse kaebamise sagedus ning lehe jaoks positiivselt lõppenud kohtuvaidluste arv. Hea ajaleht on nagu knopka istumise all, mis ei lase pättustega tegeleval eliidil mugavat elu nautida.

Kuna press on sageli kriitiline, siis tekivad pinged meedia ja nende vahel, keda ajakirjandus kajastab. Meedia mõjukus, sõltumatus ja kvaliteet on põhjused, miks äriliidrid või poliitikud üritavad ajalehti aeg-ajalt boikoteerida ning süüdistavad pressi kehvas kvaliteedis. Äripäeva näitel võib tuua ridamisi juhtumeid, kus mõni äriliider on lõpetanud Äripäeva ajakirjanikega suhtlemise, lehest tema juhitava ettevõtte reklaami välja võtnud või mingiks perioodiks ajalehe tellimisest loobunud.

Reeglina põhjendab ta taolist käitumist lehe kehva taseme, nõrkade lugude ning pidevate eksimustega. Tegelikult on aga sellise käitumise taga konkreetsest persoonist ilmunud kriitiline artikkel.

Meedia sõltumatus on pinnuks silmas nendele võimu lähedal seisjatele, kes ei kannata vasturääkimist ega kriitikat. Neile, kelle jaoks on olemas ainult kaks arvamust: minu arvamus ja vale arvamus. Neile inimestele meeldiks ajakirjandus, mis nende tehingutest ei kirjutaks ega esitaks neile teravaid ja tülikaid küsimusi.

Need unistused aga ei täitu. Eesti ühiskonnal on vedanud, et taasiseseisvumise algusaastatel panustasid toonased äriliidrid ehitusfirmade, pankade, kaubanduskettide või tööstuse ülesehitamisesse ega tabanud ära meedia olulisust. Just tänu ajakirjandusele võib äriliidri investeering võimul oleva partei kassasse vastu taevast lennata. Ja seda on tänastel äriliidritel raske mõista. Neil on justkui kõik olemas: korralik sidemete võrk, nad on mõjukad ja neil on lihtne saada oma tahtmist, nad kasutavad oskuslikult seadustes olevaid auke. Kui aga tekib konflikt meediaga, ei suuda nad sageli sellest võitjana väljuda. See ajab vihale ja põhjustab solvumisi.

Muidugi ei tõtta keegi rääkima, et ma olen ajalehe peale pahane sellepärast, et ta kirjutas minust hea kriitilise artikli ning nurjas kavatsuse maksumaksjale, kaasinvestorile või võlausaldajale müts pähe tõmmata. Toomas Annus ei suhtle Äripäevaga, sest Äripäev on kirjutanud kriitiliselt Merko Ehituse ja Tallinna linnavalitsuse tehingust. Indrek Neivelt hakkas Eesti meediat kritiseerima pärast seda, kui ajakirjandus võttis põhjalikult läbi tema vaidluse maksuametiga ning kajastas tema siseinfo kahtlusega aktsiatehinguid. Tõnis Palts katkestas Äripäevaga suhtlemise, kui leht kajastas tema maksuvaidlust. Tiit Kõuhkna ei suhtle Äripäevaga, sest leht on kirjutanud kriitiliselt tema pankrotiohus olevatest äridest, mida riik on lahkelt abirahaga turgutanud. Urmas Sõõrumaa sõimas Äripäeva reporteril näo täis, kui viimane tundis huvi tema kohtumise vastu linnapea Edgar Savisaarega. Samal ajal oli meedia tähelepanu all Sõõrumaa soov osta Tallinna linnahall. Ain Hanschmidt ja Enn Pant hoidusid intervjuudest, kui sai ilmsiks Hanschmidti äkkrikastumine. Need on ainult mõned näited, mis peegeldavad pressi head ja äriliidrite kehva taset.

Kui meie äri- ja poliitiline eliit hakkab rääkima meedia kolletumisest, siis räägivad nad enda väikesest mõjust kohaliku meedia üle. Nad räägivad sellisest ajakirjandusest, mis tegutseb praegu mitmes endises liiduvabariigis. Nad unistavad, et tuleks aeg, mil neil on võimalik ajalehe peatoimetaja uks lahti lüüa ning artiklile veto panna.

Kuna neil ei ole tänases Eestis meedia suhtes omanikuvõimu, siis üritavad nad teisiti. Oma põhimõtete järgimisega läks Annus koguni nii kaugele, et keeldus hiljuti toimunud Merko Ehituse aktsionäride üldkoosolekul vastamast Äripäeva kui aktsionäri küsimustele. Küsimused olid esitatud korrektselt ning üldkoosoleku läbiviijate soovitusi ja juhiseid järgides. Koosolekul anti mõista, et kui Äripäev edasi aktiivselt Merkost või Annusest kirjutab, siis Merko Äripäevaga jätkuvalt ei suhtle.

Kommentaaridest hoidumine või ainult ühe ajakirjaniku väljavalimine ja talle eksklusiivsete intervjuude andmine on üks võte, kuidas üritatakse ajakirjandust suukorvistada. Loodetakse, et harv esinemine meedias on trump. Ajakirjanik on intervjuu saamise nimel nõus tegema järeleandmisi, nt intervjuud enne ilmumist näitama ja parandama.

Ma saan meie äriliidrite katsetest aru: avalikkuse surve võib panna poliitikuid plaanitud tehingutest loobuma. Heaks näide oli Merko Ehituse ja Keskerakonna juhitava Tallinna linnavalitsuse hiljutine katse hakata arendama Lasnamäel asuvat paekarjääri. Merkot eelistati ilma igasuguse konkursita ja linnajuhid laulsid Merko suunas kiidulaule. Merko ise aga keeldus kommentaaridest. Oldi kindlad, et Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas ei väära miski ning suurt tulu tõotav diil saab tehtud.

Ühel hetkel pakuti aga linnale piirkonna arenduse eest ligi 100 miljonit enam. Kui press poleks Pae karjääri tehingut kriitiliselt hambu võtnud, oleks tallinlane saja miljoni võrra vaesem ja Merko Ehitus rikkam. Selle tehingu puhul oli ajakirjanduse kisa hind Merkole kõrge ning on mõistetav, miks firma juhid ei armasta meediat.