Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lapsi rahaga ei osta

Katrin Saks 12. juuni 2006, 00:00

Lasteaias nägin ühel tüdrukutirtsul loomulikke lokke, mis uhkemad kui üheski telereklaamis nähtu. Uurisin siis imetluse ja küllap pisikese kadedusega hinges, et kust ta küll need sai. Et kas emal on ka äkki sellised? Lokikandja vastas tähtsalt, et emal on hoopiski pats peas, aga isal, isal on juuksed. Need tema lokid, mida ta vallatult raputas, need lokid olevat ema ostnud!

Vastus tegi nalja, kuigi viitas ilmselt ka meie üldisemale arusaamisele sellest, et kõike saab osta. Ka lapsi. Ja nüüd olekski justkui välja kuulutatud oksjon, kus erakonnad püüavad enampakkumise korras osta lapsi või õigemini potentsiaalseid lapsevanemaid. Kes lubab 50 000 krooni sünnitoetust, kes mitmekordistada sünnile järgnevat vanemahüvitist. Ja seda kindlasti siiras lootuses häälte kõrval ka lapsi juurde saada.

Meie viimaste aastate sündidele orienteeritud poliitika näikse olevat täiesti unustanud tõsiasja, et sünnile järgneb vähemalt kaheksateist pikka aastat, mil kulud lapsele järjest kasvavad. Riigi peretoetustest läheb aastas umbes kolmandik 14 000 sündivale lapsele ja ülejäänust peab piisama 300 000 lapsele.

Kui jätkuvalt on vaid sünd riigi asi ja edasine vanemate vastutus, siis jätkub ühelapseline peremudel. Vanemad ei lähe sellesse "lõksu", olles kogenud, et jamad lapsega hakkavad pihta sellest hetkest, kui vajad sõime- või lasteaiakohta.

Täna on päevahoid vaid omavalitsuse asi. Riik küll kohustab seadusega tagama igale lapsele koha, kui vanemad seda vaid soovivad, aga mis kasu on seadusest, mida enam kui pooled omavalitsused ei täida? Lasteaiakohtade arv suureneb aastas vaid 1-2% ja sellise tempoga läheb terve põlvkond, enne kui järjekorrad kaovad.

Kavandatavad alternatiivvõimalused hoidjate koolitamise või väikeste perelasteaedade näol on küll igati teretulnud, aga ega need 40 hoidjat, kes sel aastal koolitust saavad, pilti palju ei muuda. Järelikult tuleb midagi radikaalsemat ette võtta. Omavalitsusi riik sundida ei saa. Tasuks proovida hoopis präänikuga ja osa kohustusi enda kanda võtta. Näiteks lasteaia õpetajate palgad. Kui käsitleda alusharidust osana kogu haridussüsteemist, mille eest ju riik vastutab, olekski see loogiline.

Sama teed on läinud suuremad Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Belgias on rakendatud süsteemi, kus halduskulud ja abipersonali tasu on detsentraliseeritud, aga kasvatajate/õpetajate palgad tulevad riigilt.

See tähendaks umbes 600 lisamiljonit, mis annaks omavalitsustele võimaluse arendada vabaneva raha arvel välja korralik lastesõimede ja -aedade süsteem, kus kindlasti oleks koht ka erinevate alternatiivvariantide toetamisel.

Selle poolt on kaks tõsist argumenti. Esiteks tagaks see lastele võrdsed arenguvõimalused. Lasteaed pole juba ammu lihtsalt hoiukoht, kuhu vanemad tööle rutates lapse jätavad, et tal silm peal hoitaks.

Alusharidus algab lasteaias kolmandast eluaastast ja see on üks osa tervikust. Laste probleemid koolieas on sageli tingitud just erinevast ettevalmistusest ja valmisolekust. Lasteaiaõpetajateltki nõutakse ju täna kõrgemat haridust ja enese pidevat täiendamist.

Tõsi, vaatamata kõrgetele nõudmistele lasteaia õpetajatele, pole see töö palgaga väärtustatud, välja arvatud pealinnas. Ent kui seal saab õpetaja lasteaias sama palju palka kui tema kolleeg kooli algklassides, maksab mõni omavalitsus lasteaiaõpetajale vaid miinimumi.

Asjal on ka teine külg. Tihti ei pääse ema tööle tagasi, sest last pole kuhugi panna. Emapalk kindlustab küll esimese aasta ja pisut peale selle, aga mis saab edasi, kui töökoht ei oota, aga vanaema koju ei jää ja hoidjatädi palkamine käib üle jõu? Lastesõimes oli 2004. aastal kohti vaid 13,4 protsendile kuni kaheaastastest lastest. Loomulikult oleks lapsele parem, kui ema temaga kauem tegeleks. Aga ilmselt mitte sel juhul, kui ta tõesti tööle tagasi kibeleb.

Laste päevahoiu laiendamine on otseselt seotud ka naiste tööhõivega, mille tõstmine on samuti tähtis. Eesti naiste tööhõive on küll ELi keskmisega võrreldes suhteliselt kõrge, aga jääb Põhjamaadele siiski kümmekond protsenti alla. Arvestades kriitilist olukorda meie tööjõuturul, on see tõsine reserv.

Põhjamaades on õnnestunud viimasel kümnendil teha kahte asja korraga, tõsta nii sündimust kui ka naiste tööhõivet. Ja seda nii laste päevahoiu kui ka paindlike töösuhete kaudu. Näiteks kui meil on lasteaias pooled kaheaastastest lastest, siis mitmes Põhjala riigis 2/3.

Maksu näol tuleks kohe ka osaline kate sellele kulule, mille riik teeks, investeerides laste päevahoiusüsteemi. Suurem kasu aga tõuseks koos laste arvukusega. Kui esimese lapse puhul suurt ei kalkuleerita, siis teise sündi mõjutab eelnev kogemus kindlasti. Ja just nende "teiste" arv on meil kõvasti kahanenud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing