Kasvav arvutipark sunnib firmat valima IT-mehe ja IT-hooldusettevõtte vahel

Niinimetatud ühemehefirmadest teenuse võtmine hakkab tänapäeval vähenema ja seda kvaliteedi, oskuste ampluaa ja teenuse saadavuse ebakindluse tõttu.

Kui näiteks 30 töötajaga ettevõte võtab palgale IT-spetsialisti, siis kulud sellele inimesele on umbes 40 000 krooni kuus ehk pool miljonit krooni aastas. Seda juhul, kui IT-spetsialist saab 15 000 krooni brutopalka ja tal on selles ettevõttes oma töökoht.

Arvestades tänast IT-spetsialistide nappust Eestis, on selline brutopalk suhteliselt kokkuhoidlik palgaeelarve, mille eest ei pruugi väga head spetsialisti leida. Lisaks soovib IT-inimene puhata ning võib vahel jääda ka haigeks.

Vähetähtis pole ka IT-spetsialisti pidev koolitamise ja enesetäiendamise vajadus kiiresti arenevas infotehnoloogia valdkonnas. Keskmise koolituskursuse hind on 8000-15 000 krooni ning tõenäoliselt jääb mõni oluline valdkond tema jaoks ikkagi võõraks.

Lisaks kõigele muule on sellisel lahendusel oht, et tekib nii-öelda asendamatu inimese sündroom. IT-spetsialisti ootamatu lahkumise korral ettevõttest selgub tavaliselt puudulik dokumentatsioon ja mittestandardsed lahendused, millest arusaamine on kallis ja aeganõudev.

Fikseeritud kuutasuga hoolduse korral arveldatakse kliendiga iga arvutitöökoha ja serveri eest mingi kindel summa, olenemata tegelikust töömahust. Ühe arvutitöökoha hooldustasu on tavaliselt vahemikus 200-300 krooni kuus.

Oletame, et selles 30 töötajaga ettevõttes on kasutuses 25 arvutitöökohta, kaks printerit ja kaks serverit. Sellise ettevõtte IT-hooldus maksab kuus veidi üle 8600 krooni (vt tabel). Aastas hoiab selline ettevõte võrreldes ühe keskpärase IT-spetsialisti palkamisega kokku lausa paarsada tuhat krooni.

Fikseeritud kuluga hoolduslepingu puhul on kliendi ja teenusepakkuja soovid sarnased. Klient ootab, et tema süsteem töötaks tõrgeteta ning jääks planeeritud kulu piiresse.

Teenusepakkuja üritab ehitada süsteemi üles ning teha regulaarseid hooldustöid selliselt, et probleeme tekiks minimaalselt ning need probleemid ei korduks. Seda kõike probleemide vältimise ja ajakulu kokkuhoiu eesmärgil.

See on aga võimalik üksnes järelemõeldud IT-infrastruktuuri ja täpselt läbi viidud regulaarse hoolduse abil. Kaugmonitooringu (seire) ja -halduse abil saab teenusepakkuja anda kliendile operatiivset abi ning väheneb muidu väljasõiduga kaasnev ajakulu.

Tehakse ka ajaarvestusega hoolduslepinguid, mille korral on hooldusteenuse pakkujal kasulik teha kliendi juurde pikki visiite ja käia tema probleeme lahendamas tihti. Sellise lepinguga klient ei suuda IT-hooldusele minevat summat eelarvestada. Ja alati jääb teda vaevama küsimus, kas hooldusmees tegi ikka oma töö võimalikult efektiivselt.

Hoolduslepingute puhul jälgitakse seatud teenuse taseme lepingu ehk SLA (inglise keeles service level agreement) nõudeid. Erinevatel seadmetel võib olla see erinev. Näiteks arvutitöökoha puhul võib väljakutsele reageerimise aeg olla "hiljemalt järgmisel tööpäeval", serveritel aga "maksimaalselt kahe tunni jooksul".

Mõnel kriitilisel seadmel võib olla sätestatud ka töö taastamise aja nõue.

Teenuse taseme mittetäitmise korral tekib kliendil hoolduslepingus fikseeritud rahaline nõue teenusepakkuja vastu.

Fikseeritud tasuga hooldusleping aitab ettevõttel edukalt kontrollida muidu üle pea kasvavaid kulusid infotehnoloogiale. Teenusepakkuja on aga sel juhul omakorda huvitatud kliendi infosüsteemi võimalikult tõrgetevabast tööst.

Autor: Andre Visse